Anneliis Lepp: Hingetõmme aastalõpu maratonil ehk Pärt Uusbergi naiskoorimuusika autoriplaadi esitlus Niguliste kirikus

Pühade aeg peaks ideaalis pakkuma meelerahu ja andma võimaluse perega koos olemiseks. Kõik sellele eelnev meenutab ultramaratoni distantsi, kus riströöplemise lõpp näib mägede kaugusel olevat. Iga päev algab justkui stseeniga „Lõputu küünlapäeva“ filmist, kus sarnaselt peategelast kehastavale Bill Murrayle tuleb ärgata samasse päeva. Hommik see on dušš, kiire kohv ja pudru ning tulebki kuhugile minema tormata. Esimese raksuga üles ärgates, ei meenugi otseselt kuhu sel korral siis minna tuleb. Aga külmast ja pimedusest pole pääsu. Tudengina leian end mõttekaaslastega tihti sarnasest situatsioonist, kus millegi ära tegemisel ei saa jääda loorberilehtedele puhkama ja tehtu üle mõtisklema, vaid pigem on pilk suunatud tulevikku, et mis nüüd järgmiseks. Tõenäoliselt ei mõtle nii ainult tudengid, vaid see on omane kõigi eluvaldkonna inimestele. ... Loe edasi

“All My Friends Are Ecstasy” Kaia Otstaki värvides

They crack me up and kill me at the same time. Nendega on fun, kuid kõigel pöörasel on ka piir. Me ei taha tunda hirmu millegi nii inimliku vastu nagu puudutus. Kogeda seda haarangut usalduse kinnises atmosfääris, tunne nagu lämbuks. Inimkontaktide süsteem tundub kui lõputu rägastik, kogu see vahetu kohalolek ja emotsioonide värvingud, aga lõppude lõpuks tuleb lahti lasta kõigest, mida kinni hoida ei jaksa. Seega lähme, lähme koos elu unustama.” Nõnda seisis Sõltumatu Tantsu Lavale jõudnud lavastuse “All My Friends Are Ecstasy” kirjelduses. Meie blogija Kaia Otstak väljus tekstimeediumist ning sisenes lavatükki värvide kaudu. Tulemus on siin:... Loe edasi

Katrina Helstein: Eksponaadiks ja ERM-iks olija mälestusi „Väest”

Nüüd, kus Eesti Rahva Muuseum, see juba 2003. aastast saati planeeritu, valmis on, võib tast (ka eesti rahvast) loo kirjutada, näidendi maha mängida, laulu laulda. Midagi sellist ongi Ivar Põllu koos Maarja Jakobsoni, Maarja Miti, Helgur Rosenthali ja Silver Sepaga ette võtnud. Aga mitte ainult näitlejatega, vaid ka publikuga. Sealt – publiku lavaga segamisest – tulebki etenduse vägi. Võib-olla tuleb sealt ka loo mängimise rütm: publiku sees, publikust eemal, publiku sees, publikust eemal.... Loe edasi