Helina Koldek: „Elle” – sünge nauding teravas kastmes

Algustiitird. Samal hetkel, mil ekraanile ilmub Paul Verhoeveni nimi, kostuvad esimesed hääled: mahakukkuvate nõude klirin ja vägivaldset rünnakut saatvad helid. Must ekraan ja seejärel stseeni jälgiva kassi pilk. Pilk, vaatlus, soov teada saada, uudishimu. See on „Elle’i” puhul põhiline nii filmi tegelaste kui ka vaatajate jaoks. Pilk on ehk ka kõige sensuaalsem osa sellest sageli erootiliseks tituleeritud, kuid põhiosas ennekõike vägivalda käsitlevast filmist. See pidevalt õhus olev, kergelt aimatav sensuaalsus kaotab aga suure osa oma essentsist väga püsimatute, erinevat meeleolu sisendavate stseenide jadas. Nii ei ole emotsioonid ega motiivid kunagi päris üheselt mõistetavad ega tajutavad, vaid kannavad endas alati mingit eelnevatest olukordadest üle kandunud vastuolu. See kõik tekitab küsimusi ja on põnev, kuid samal ajal võib kiire liikumine muutlike meeleolukihtide vahel takistada sisse- või kaasaelamist.... Loe edasi

Kristel Birgit Potsepp lavatükist „Once upon a time in Estonia“ ehk kuidas mõista keskealisi valgeid mehi

Juba autorite nimesid lugedes olin elevil – Kinoteatris pole siiani pettunud ning Diana Leesalu on minu arvates puhas (kirjandus)geenius. Siiski ei seadnud ma igaks juhul endale liiga kõrgeid ootusi, et vältida pettumust, kuid kui oleksin need endale ka seadnud, olen kindel, et elamus oleks need täitnud. Põnevust lisas ka näitlejavalik – tavapärase kombinatsiooni asemel olid laval Argo Aadli ja Indrek Ojari ning Henrik Kalmet tegutses hoopis lava taga.... Loe edasi