Alice Lokk: Kudumisest kehakeeles

“Koon”
Tartu Uus Teater
Autor, lavastaja, kunstnik ja muusikaline kujundaja Renate Keerd
Laval Katrin Pärn, Piret Simson, Helgur Rosenthal, Janek Joost. 

Märtsis esietendus Tartu Uues Teatris vabakutselise lavastaja ja koreograafi Renate Keerdi kolmas lavastus. Sel korral ei ole osatäitjad tema teatritrupi liikmed, vaid Tartu Uue Teatri näitlejad. Metafüüsiline „Koon“ esitab erinevaid stseene lihtsas, kuid võimsas kehakeeles.

Kehaline kudumine
Nagu eelnevadki lavastused, ei esita „Koon“ narratiivset lugu, puudub kindel väljajoonistuv teema. Ühest küljest võiks öelda, et „Koon“ räägib igapäevaelust. Teisest küljest võiks öelda, et see on lugu inimesest üldisemalt, ühes hea ja halvaga. Või äkki on see on hoopis lugu kudumisest, mille vahepeal on juhuslikud, erinevad elulised ja argised, absurdika huumoriga vürtsitatud stseenid? Tegelikult polegi oluline, sest sellest hoolimata mõjub lavastus terviklikult, erinevad stseenid on üksteisega hästi kooskõlas.

On lausa geniaalne, et nii tasakaaluka ja rahuliku tegevuse nagu näiteks kudumise saab teha kehaliseks. Kehakeel on võimas väljenduslaad, millega saab öelda palju. Mingisuguse tegevuse esitamine ainult kehaliselt mõjub värskendavalt. Nüüdses lavastuses on tegelased ka rääkima hakanud. Humoorikas jutt annab mõnele stseenile nii mõndagi juurde, kuid kehalisus jääb siiski domineerima. Tekst on pigem meeldiv ja naljakas lisand. Samas pole halvemad ka stseenid, kus suurem rõhk on tekstil. Näiteks puudutatakse ühe teemana rutiinseid hommikuid, mis tahes-tahtmata käivad kõigi inimeste kohta. Tegelased räägivad nii hommikusest raskest ärkamisest, lastele söögitegemisest, poes käimisest ja ka paljust muust. Võiks ju arvata, et tegelikult on need väga igavad teemad, kuid koos vastava kehalise liikumisega mõjub stseen äratuntavalt soojalt ja naljakalt.

Rõõmus värvidemäng
Tegelased koovad mustrit, mis on tehtud kirevaks värviliste sukkpükste ja seelikutega. Lavakujundus mõjub kontrastselt ja puhtalt – valgel taustal on näitlejatel seljas palju erksavärvilisi riideid. Laval lendlevad nii kleidid, püksid, sukkpüksid kui ka dressid. Huvitav on jälgida, kui paljudel erinevatel viisidel saab riideid ära kasutada – suurest hulgast lipsudest või seelikutest võib hoopis midagi täiesti uut luua, mille peale ise ei tulekski.

On märkimisväärne, kui voolujooneliselt ja loogiliselt toimub üleminek ühest stseenist teise. Täiesti märkamatult ja sujuvalt on ühest tegevusest saanud teine. Ette võiks heita ainult seda, et mõni stseen jääb liiga venima ja muutub seega üksluiseks. Küllap tehakse mõnda kindlat liikumismustrit kaua ja üksikasjalikult põhjusel, et see kinnistuks ja mõjuks paremini.

Oma olemuselt rõhub lavastus inimlikkusele, lihtsusele ja elulisusele. Lavastuse “Koon” puhul ongi ehk kõige imetlusvääsem see, kuidas füüsiliselt väsitava, kuid kohati täitsa tavalise ja lihtsa kehakeelega on loodud midagi vägevat ja joovastavat. Väänlevad, visklevad ja puntras naervad kehad mõjuvad positiivselt ja teevad tuju heaks. Tuleb nõustuda vana klišeega – lihtsuses peitub võlu.

Foto: Ruudu Rahumaru