Andres Laiapea: Eesti-Belgia muusikaline arhipelaag

Inglise luuletaja John Donne märkis kunagi, et „ükski inimene ei ole saar, täiesti omaette“. Eesti-Belgia ühisansambli Estbel esikalbum „Saar“ (11 lugu, kestus kokku umbes 45 minutit) on selle ilmekas kinnitus.

Lugusid on plaadile kirjutanud ansambli neljast liikmest kolm ja neist igaühel on loomulikult oma käekiri. Hartwin Dhoore neli instrumentaalpala maalivad meeleolupilte, mille järel jooksevad vaheldumisi Leana Vapper-Dhoore ja Sänni Noormetsa jutustused. Ainult ühe loo on Hartwin ja Leana kirjutanud kahekesi. See aga ei tähenda seda, et kõnealune album on soolokompott, mille koostisosad omavahel kokku ei sobi. Kaugel sellest. Album kujutab endast siiski ühtset, vaheldusrikast tervikut. Erinevad käekirjad loovad mitmekesisuse, kuid hästi kokkutöötav ansambel annab kõla, mis seob need lood ühte, tekitab hõrgu ühtekuuluvustunde.

„Saar“ sai nime selle järgi, et Estbel sai esimest korda päriselt kokku Saaremaal, ja kadakate hõngu on neis lugudes küll, aga selle alapealkiri võiks olla „Enne koitu, pärast eha“, sest just sinna need minu arvates kõige paremini sobivad.

Võib-olla mõjutab praegu veidi ka plaadikujundus (see justkui läbi udu paistev tähistaevas, mille taustal asjaosalised ennast eksponeerivad), aga tundub, et need lood kõlaksid kõige paremini öösel vaikse mere ääres, vastu hommikut või vahetult pärast loojangut, kui ei ole kottpime, aga ka päikest enam või veel otseselt ei paista. Taevas säravad muidugi tähed, kusagil on võib-olla mõni väike lõke või tuletorn, mis näitab teed, aga päikesest on näha ehk vaid silmapiiril helendav kauge tulekuma, kui sedagi. Ja siis kõlavad need lood.

Vahelehel on iga pala kohta ka väike saatetekst. Otsa teeb lahti „Notsud“, mille kohta kirjutatakse: „Hartwin käib igal nädalal Leedris (üks väike küla Saaremaal) eesti keele tunnis. Ühel päeval nägi ta poole tee peal tervet metssigade perekonda. Koju jõudes teatas ta rõõmsalt, et nägi teel viite „notsut“ ja kirjutas neile loo.“

Mina küll ei tea, kas või mil määral on saadud lugude kirjutamisel inspiratsiooni või mõjutusi teiste Eesti folkansamblite loomingust, aga juba ainuüksi neist mõningate nimed viitavad kuulumisele ühte kultuuriruumi või vaimsesse välja, mis erinevaid kollektiive justkui ühendab. Näiteks Sänni Noormetsa kirjutatud „Peterburi“ peale meenus kandletrio Soon/Piho/Lepassoni „Peterburi valss“ (nende eelmisel aastal ilmunud esimeselt plaadilt „Tempo di Vals“). Kava lõpetab siin „Öö ja päeva vahel“ – sama nime kannab ju ansambli Antsud esikalbum! Juhuslik kokkusattumus? Võib-olla, aga võib-olla mitte. Mõistatamist jätkub igatahes kauemaks.

Nii hõljuvad need hõrgud palad selles suures kujutluses, mille nimi on muusika, ja kus ükski lugu ei ole saar, täiesti omaette, aga kus igaühel võib olla oma saar, täiesti omaette.