Andres Laiapea: Esimest korda elus Estonia kontserdisaalis

“Kevad Tallinnas”
Leho Karin, Estonian Voices, ERSO, Anu Tali
Krigul, M. Kõrvits, Sumera, Tally, Vihmand
LHV uue heliloomingu Au-tasu tseremoonia
Estonia kontserdisaal
15. aprill 2016

Kõigepealt üks vana nali: kui Anu Tali orkestri ette jõudis, siis olid noodid juba kadunud. See lause, mis võib esmapilgul näida kerge tögamisena, peidab endas tegelikult suurt lugupidamist, sest annab kaudselt mõista, et Tali suudab dirigeerida peast, partituuri vaatamata. Päris nii hulluks asjad sel korral ei läinud, aga perfektsionism oli siiski selgelt äratuntav. Aitäh!

Kuna sõnapaar “Kevad Tallinnas” kõlab umbes sama romantiliselt nagu “Surm Pariisis” (teate küll, see Vennaskonna laul), siis olin esimest korda elus Estonia kontserdisaali sisenedes täis suuri, enneolematuid ootusi. Või õigemini ootuste puudumist, valmis ükskõik milleks, oodates vaid kontserdi algust, mitte lõppu.

Avang. Ilma mingi sissejuhatuseta hakkasid kõlama helid, mille visuaalseks taustaks sobinuks öösel Estonia kohal pikeerivad lennukid, umbes aastal 1944, enne ja pärast pommide viskamist, tõustes ja laskudes. Kui muusika lõppedes selgus, et tegemist oli LHV uue heliloomingu autasu pälvinud teosega ning ette loeti nominentide nimed, siis tundsin isegi ära, et see oli Liisa Hirschi “Ascending…Descending” (tuleb ikka kasuks, kui aeg-ajalt Klassikaraadiot kuulata!).

See, et autasu saaja kuulutati välja kohe alguses, lasi osadel ehk paremini järgnenud kontserdi kuulamisele keskenduda, kuid viis ka selleni, et mõni teine kandidaat, kes sellest ilma jäi, istus pärast saalis mitu tundi päris morni näoga. Muusika seadmine pingeritta on nii või teisiti tänamatu tegevus, sest kellegi võit tähendab alati kellegi teise lüüasaamist, aga minu arvates võiks kaaluda võimalust kuulutada autasu saaja edaspidi välja ürituse lõpus, et sellest ilma jäänute meeleolu enneaegselt kahjustatud ei saaks. Need ei ole küll hästi võrreldavad, aga Eesti Laulul või Eesti muusikaauhindade jagamisel olnuks ju mõeldamatu, et võitja kuulutatakse välja kohe alguses ning seejärel toimub pidulik kontsert, mille ajal teised üritavad teha rõõmsat nägu, kuigi tunnevad sisemuses kaotusekibedust.

Hirschi teos valmis eelmise aasta Eesti Muusika Päevadeks ning see näitab, kui olulist rolli nimetatud festival täidab ka uue muusika tellijana. EMP sai alguse, kui keegi veel ei tea, 1979. aastal, mis läks ajalukku sellega, et suri Sid Vicious, sündis Koit Toome ning kinodesse jõudis “Hukkunud Alpinisti hotell”. Kas mõnda reedel esiettekandele tulnud kolmest teosest mäletatakse veel ka paarikümne aasta pärast, seda näitab loomulikult tulevik, aga lootust on.

Maria Kõrvitsa “Langedes ülespoole, taeva kaarjasse kaussi” (2016, esiettekanne) tõi mulle kõigepealt silme ette mõned 1960-ndate Eesti mängufilmid: “Kevade” kõledamad talvestseenid või “Külmale maale” võinuks kõlada nii, kui need ei kõlaks juba teisiti. Seejärel tulid sisse linnud, ilmselt kajakad, umbes nagu Kunksmoor lennuväljalt linde peletamas. Hea töö!

Mari Vihmandi “Floreo” (1996) kõlas justkui, kui jätkata sarnaste võrdluste lainel, muusika filmist “Kuningas Saalomoni kaevandused” – seiklused džunglis, vapper Allan Quatermain sooritamas kangelastegusid.

Mirjam Tally “Erosioon” (2015, esiettekanne) võimendatud tšellole, orkestrile ja elektroonikale tuletas meelde, et nädal varem sai Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias koguni kaks korda kuulatud tema “First Flighti” (kontrabassile), mille lummusest ma ei ole tänini vabanenud. Hämmastav, mida kõike kontrabassi ja tšelloga teha annab! Ja et keegi midagi sellist välja on mõelnud. Ma kuulanuks ka “Erosiooni” veel samal õhtul teist korda, aga kahjuks ei olnud see võimalik.

Ülo Kriguli “Understandars” (2016, esiettekanne) tõi lavale vokaalansambli Estonian Voices, mis ei vaja ilmselt mingit tutvustamist ega kiitust, sest neid armastavad ju isegi need, kes ei tee vahet baritonidel ja sopranitel. Kui nad kogusid mõne aasta eest Hooandjas toetust oma debüütalbumi väljaandmiseks, siis täitsid nad eesmärgi ligi pooleteisekordselt. Praegu on ansambli eestvedaja Kadri Voorand minemas sama teed ühe oma teise projektiga. Seegi on märk publiku poolehoiust. Kõigil jagub neile ainult kiidusõnu. Ja see ei ole tegelikult hea, sest arenguruumil puudub lõpp. Nad vajaksid konstruktiivset kriitikat, et selles ruumis edasi liikuda, aga mina ei ole võimeline seda andma. Palun vabandust!

Veel vähem oskan jagada kasulikke nõuandeid ERSO orkestrantidele ja dirigent Anu Talile, kuigi põhimõtteliselt peaks seda tegema, sest süvamuusika tõeline läbimurre massidesse on toimunud ju alles siis, kui Talile hakkavad “õpetama” dirigeerimist Delfi kommentaatorid. Praegu teeb selles osas valitsev vaikus ikka päris murelikuks.

“Understandards” sisaldab, nagu juba arvata võib, ka sõnu. Tõlkes kõlaks mõned read näiteks nii: “Sa arvad, et sa oled näinud päikest, aga sa ei ole näinud seda säramas.” Väga diip.

Lepo Sumera sümfoonia nr 6 (2000) oli lõpetuseks võimas, dramaatiline kulminatsioon. Hea punkt selle õhtu huvitavale, mitmekesisele kavale.

Muide, otse saalis on saadav elamus tõesti suurem kui ülekandeid kuulates. Soovitan teistelgi, kes seda veel teinud ei ole, mõnikord Estonia kontserdisaali külastada.

Eesti muusika päevad 2016