Andres Laiapea: Feminismiehitajad tegutsevad

Aasta alguses  teist sünnipäeva tähistanud Eesti feministliku infovärava Feministeerium toimetajad soostusid vastama Andres Laiapea küsimustele feminismi teemal. Meie jagame nende vastuseid rõõmuga just täna, naistepäeval.

Tänavu möödub 130 aastat sellest, kui Lilli Suburg hakkas andma Viljandis välja esimest eestikeelset naisteajakirja Linda, ja 100 aastat sellest, kui naised said Eestis valimisõiguse. Kas te tunnete ennast mingis mõttes nende varasemate põlvkondade töö jätkajatena?

FM: Kõik, kes mingit pidi naiste õiguste eest seisavad, on nende töö jätkajad. Meie soov on pakkuda feministidele ja feminismist huvitatule platvorm, mille kaugem eesmärk on aktivismi toetada ja aktiviste koondada.

Feminism omab Eestis osade inimeste silmis justkui negatiivset tähendust. Näiteks Feministeeriumi lugejate poolt aasta šovinistiks valitud Martin Helme kuulutas, et see on „väga auväärne tiitel”, mille saamise üle tal on hea meel, aga kui ta oleks nimetatud aasta feministiks, siis oleks ta ilmselt häbi pärast maa alla vajunud. Millest teie arvates tuleb see feminismi kohatine demoniseerimine?

FM : Demoniseerimine tabab vist kõiki, kes seavad küsimärgi alla kehtivad normid ja võimujaotuse. See tähendab ju kehtiva korra murendamist ja võimu ümberjaotamist. Muidugi tekib osal inimestel eksistentsiaalne hirm. Kuna feministid on palju kritiseerinud norme ja nähtusi, mis on seotud erasfääriga – näiteks naistevastast vägivalda, naiste topeltkoormust kodus, naiste seksuaalsuse häbistamist ja naiste käsitlemist mingisuguse rahvuse taastootmise üksusena, siis on mõned mehed (ja naised) mures, et feminism ohustaks justkui perekonda.

SA PTK portaal Objektiiv, mida võib paljuski pidada teie maailmavaateliseks antipoodiks, viib pidevalt läbi kampaaniaid, et korjata lugejatelt annetusi, mis võimaldaksid pühenduda selle aktivistidest toimetajatel oma propaganda levitamisele. Nad on loonud endale täisajaga töökohad, mis sisuliselt lausa nõuavadki neilt ühiskonnas teravate vastasseisude ülespuhumist, et saada oma toetajatelt rohkem annetusi. Kuidas on korraldatud Feministeeriumi majanduslik külg?

FM: Meil on annetejaid ja teeme palju vabatahtlikku tööd, aga saame ka riigieelarvest toetust. Sellel aastal soovime annetamist lihtsustada, aga eraldi kampaaniaid ei ole plaanis läbi viia. Oma loomeprotsessis me majanduslikule küljele ei mõtle ega pea ka mõtlema.

Rootsis tegutseb erakond Feministlik Initsiatiiv, mis sai 2014. aastal eurovalimistel 5,5% häältest ja ühe koha Euroopa Parlamendis ning jõudis ka Rootsi parlamendivalimistel üsna lähedale valimiskünnise ületamisele. Hiljuti registreeriti Feministlik Partei ka Soomes. Kas Eestis oleks samuti vaja eraldi feministlikku erakonda?

FM: Ühele teemale keskenduvate erakondade positiivne pool on see, et tavaliselt on teised erakonnad motiveeritud rohkem neid teemasid oma valimisplatvormides käsitlema. Võib-olla teema elavdamiseks oleks tõesti vaja feministlikku erakonda.

Ajalooliselt on rõhutanud Eestis naiste õiguste eest võitlemist kõige tugevamalt küll sotsiaaldemokraadid, aga kui vaadata kõrgeimatele riiklikele ametipostidele tõusnud naiste poliitilist tausta, siis kaldub see olema pigem konservatiivne (varem Riigikogu esinaine Ene Ergma, nüüd president Kersti Kaljulaid). Sama võib näha Euroopas ka mitmetes teistes riikides, näiteks Saksamaal ja Suurbritannias. Feministeerium esindab üldiselt liberaalsemat suunda. Mida te arvate sellistest naissoost riigijuhtidest nagu Angela Merkel, Theresa May ja meie enda uus president Kersti Kaljulaid, kes ei toeta näiteks sookvootide kehtestamist jms asju, mida paljud seostavad feminismiga?

FM: Feminsteerium ootab tegelikult väga häid tekste konservatiivsetelt feministidelt, kahjuks on neid seni nappinud. Meie eesmärk ei ole pakkuda ühte kitsast vaatenurka, seda „õiget feminismi”, vaid kajastada erinevaid feministlikke lähenemisviise. Lisaks liberaalsele ja konservatiivsele teljele on põnevaid vaatenurki pakkunud ka queer-feminism, ökofeminism, radikaalfeminism jne. Oleme avaldanud ka feminismikriitikat feministlikult positsioonilt.

Feministlikke lahendusi reaalprobeelmidele on erinevaid ja mitte kõik feministid ei toeta sookvoote. Nii Merkel kui ka May on natuke vastuolulised kujud, eriti May. Ta on oma karjääri jooksul poliitikuna hääletades või ministrina valitsuse poliitikat ellu viies teinud nii head kui ka halba naiste jaoks. Heade asjade poole pealt on ta ministrina näiteks muutnud sundabielud ebaseaduslikuks. Kersti Kaljulaid ei ole traditsioonilise poliitilise taustaga ja ei sobi siia võrdlusesse. Mis neid aga kõiki ühendab, on see, et nad näitavad noortele naistele, et kõik on võimalik. Ja seda ei maksa alahinnata.

Mida aga arvata sellistest naissoost poliitikutest, kes ei toeta naiste õigusi?

FM: Nood võivad muidugi palju kahju teha. Parem valida parlamenti profeministlik mees kui antifeministlik naine. Need IRL-i naised, kes on aktiivselt töötanud kooseluseaduse vastu, on näiteks naistele väga palju halba teinud, sest pigem on need naissoost paarid, kelle peredes kasvavad lapsed ja kellel on põletav vajadus oma kooselu registreerida ning laste juriidiline kaitse tagada. Nad teevad seda muidugi nagunii, seadus ju kehtib, kuid rakendusaktide puudumine on tähendanud palju segadust ja mõttetut bürokraatiat.

Lõpetuseks, kuna kultuur.info on eelkõige siiski kultuurimaastikul toimuvate sündmuste teejuht, siis kuhu soovitate selle lugejatel käesoleval aastal minna, milliseid üritusi külastada või mida lugeda (peale Feministeeriumi enda)?

FM: Märtsis avatakse Okupatsioonide Muuseumis naiste õiguste teemaline näitus ning KUMU-s „Anu Põder. Haprus on vaprus”. Märtsis toimub feministlik kultuurifestival LadyFest ja kuuldavasti Rahvusraamatukogus ka VII Eesti Naiste Kongress. Juulis toimub Tallinnas OMA festival, mis on sel aastal rändava Baltic Pride’i Eesti versioon ning augustis toimub Tallinn Pride. Oktoobris võiks silma peal hoida Rakverel, kus loodetavasti toimub seksuaalsele võrdõigus­likkusele suunatud filmifestival LGBT+. Lisaks soovitame aasta läbi külastada Ülase12  ja Kraami ruumides toimuvaid üritusi ning tellida Eesti Inimõiguste Keskuse uudiskirja ja Kaasaegse Kunsti Eesti Keskuse nädalakirja .