Andres Laiapea: Ühe festivali lõpp, teise algus

Kontsert “Kellukalised”
Imbi Tarum, Ene Nael, Julia Ageyeva Hess, Kristi Mühling, Corelli Consort
Mirjam Tally, Kristjan Kõrver, Tõnu Kõrvits, Anti Marguste, Rein Rannap
Kultuurikatel
16. aprill 2016

Eesti Muusika Päevade üks viimaseid üritusi oli ühtlasi Klavessiinifestivali, järjekorras kümnenda, stardipauk, kavas Eesti kaasaegne muusika: Mirjam Tally, Kristjan Kõrver, Tõnu Kõrvits, Anti Marguste, Rein Rannap. Viibisin kontserdil EMP külalisena, aga see siin ei ole mingi PR-tekst või kriitiline analüüs, vaid kujutab endast lihtsalt isiklike muljete ülestähendust.

Kuna ma ei raatsinud kulutada kahte eurot, et osta EMP buklett, siis ei oma ma esitatud teoste kohta taustainfot, mida saaksin nüüd edasi jagada või mis oleks võinud mõjutada minu enda arusaamist kuuldust. Kui nende helitööde taga olid sügavamad kontseptsioonid, mis vajasid eraldi lahtikirjutamist, siis mina ei tea neist midagi. Võtsin kõike vastu puhta lehena. Ja kirja panen nüüd ainult selle, mis esimesena meenub, sest just nii ju tekivadki inimestel mälestused, mis pole muud kui vaid fragmendid möödunust.

Nädal, kuu või aasta pärast kontserti ennast on jäänud sellest mällu heal juhul mõni eredam koht, detailid ähmastuvad. Mis siis on see, mis meelde jääb?

Tally elektroonilised helid olid klavessiiniga võrreldes kuidagi liiga valjud, domineerivad – klavessiin jäi nende varju, liiga vaikseks. Tundunuks loogilisem, kui elektroonika mänginuks toetavat, saatvat rolli, aga see mängis klavessiinist üle.

Võib-olla oli asi lihtsalt selles, et mul olid kõrvad vaiku täis, nagu hiljem selgus, mistõttu ei kostnud osad helid hästi läbi. Siit tuleb õppetund nr 1: minge kontserdile alati pestud kõrvadega.

Kõrver ja Kõrvits mõjusid nii uinutavalt, et panin vahepeal silmad kinni, mõned väiksemad lapsed jäidki nende ajal saalis magama.

Selles ei ole ju iseenesest midagi halba. Kui leidub arvukalt inimesi, kes on valmis maksma kümneid eurosid selle eest, et magada tund või paar gongihelide saatel, siis leiduks ehk sarnane nišš ka klavessiinimuusika tarbeks, aga … õppetund nr 2: võimaluse korral minge kontserdile värskelt ärganuna.

Marguste lihtsalt ei lasknud publikul magada. Hiljuti siit ilmast lahkunud helilooja viimane nali oli see, et teosesse sõitis korduvalt sisse tuletõrjealarm. Olin küll just eelnevalt tutvunud maja evakuatsiooniplaaniga, aga kuna keegi teine ei hakanud ärevalt väljapääsu otsima, siis jäin ka ise paigale.

Seega, õppetund nr 3: kõik ei ole alati ettearvatav, olge valmis ootamatusteks (ka selleks, et mõnikord võivad häirekellad lüüa päriselt, mitte olla osa teosest).

Rannapi kontsert klavessiinile ja keelpillidele raputas päris üles. See kõlas tõesti nagu klavessiini-rock või midagi sellist, mille kohta inglise keeles kasutatakse väljendit classical crossover – läheb hästi peale mitte üksnes asjasse pühendatutele, vaid ka publiku laiemale ringile.

Kui antud juhul toimus popielementide sulandamine klassikalise muusika keelde, siis pea samavõrd huvitavaid tulemusi võib ju anda ka nende algosakeste teistpidine kokkusegamine. Klavessiiniga ei ole seda eriti tehtud, aga viiuliga küll (näiteks juba paarikümne aasta eest Vanessa Mae, nüüd temast veelgi populaarsem juutuuber Lindsey Stirling). Miks mitte proovida teha midagi sellist siis ka klavessiiniga?

Kokkuvõttes saab tuletada ülaltoodust täiuslikult meeldejääva klavessiinipala neli elementi: kõigepealt lasta üle elektroonikaga, seejärel uinutada publik peaaegu magama, siis tõmmata peale tuletõrjealarm ning lõpetada rajus rokivõtmes. Lisaks läheb muidugi vaja ka viiendat, eetrit, sest kõik ju kontsertidele ei jõua.