Andres Laiapea: Unistus puhtast maailmast

Läinud nädalal toimus Tallinnas sihtasutuse Teeme Ära korraldatud Clean World Conference 2017 ehk puhta maailma konverents, millega valmistuti üleilmseks koristuspäevaks. 2018. aasta 8. septembril tahetakse saada üle maailma prügi koristama kokku 380 miljonit inimest. Kas see eesmärk täitub, seda näitab tulevik, aga Eesti mainele tuleb ilmselt kasuks juba selline algatus iseenesest.

Konverentsile saabus delegaate enam kui kuuekümnest riigist ning selle ürituse peamine mõte näiski olevat teiste riikide kohalike eestvedajate innustamine, et nad asjale käega ei lööks, vaid üha uusi inimesi üritaks kaasata. Latt on ju seatud kõrgele. Selle ületamine ei saa olema lihtne.

Tegemist oli sisuliselt mitte teadusliku ürituse, vaid aktivistide koosolekuga, mis sarnanes kohati riitusele, kus kinnitati üheskoos oma usku parema maailma võimalikkusse. Kui reede hommikul kõlas energiaringis maaemale pühendatud ühislaul, siis õhtul hakati spontaanselt kaasa laulma John Lennoni programmilist tulevikuvisiooni „Imagine”, mis ühe ettekande lõpus kõlas.

Unistused on ilusad, aga elu on karm, ütleks selle peale skeptikud või realistid.

Kõigepealt lasti esineda sõnavõtuga ühel Eesti rahvusvahelise kooli õpilasel, kes rääkis, et tahab maailmas palju ringi reisida ja ilusat loodust näha. Kooliõpilaste tehtud olid ka saali seinu kaunistanud näod, mille puhul rõhutati, et need on tehtud korduvkasutatud materjalidest. See tähendab pappkastidest jms. Huvitav, mis neist pärast sai?

Seejärel esines videotervitusega Euroopa Komisjoni keskkonnavolinik Karmenu Vella, kes rääkis ühtlasi Euroopa Komisjoni plaanidest. Tuleb mainida, et ürituse üks rahastajatest oli Euroopa Regionaalarengu Fond.

„Meil tõesti on jõudu maailma muuta,” sisendas kohe pärast teda Rahvusvahelise Noortekoja ÜRO ja välisasjade komisjoni eesistuja Takuro Nakaizumi.

Järgmine välisesineja Antonis Mavropoulos, Rahvusvahelise Tahke Prügi Assotsiatsiooni ehk jäätmekäitlejate liidu president, kes on tegelenud vastavate projektidega juba aastakümneid ning kümnetes riikides, rõhutas, et jäätmed on ebatõhusa tootmise ja ebatõhusa tarbimise sümptom ning tehnoloogia ei ole iseenesest olnud kunagi probleem ega ole iseenesest ka probleemi lahendus.

„Ajalugu kirjutavad endiselt inimesed, ükskõik kui arenenud on masinad,” ütles Mavropoulos, kelle sõnul on meie ehk inimeste ülesanne tehnoloogiat juhtida, seda õigete eesmärkide nimel kasutada.

Midagi sellist üritabki teha Litterati, mille asutaja ja juht Jeff Kirschner rääkis, et nende visioon on luua prügivaba maailma. Selle ülla eesmärgi nimel lastakse inimestel tänavatelt üleskorjatud prügist pildikesi teha ning need koos andmetega toote, kaubamärgi ja asukoha kohta veebi laadida. Nii saadakse suur andmebaas, mida üritatakse omakorda ettevõtetele müües rahaks teha.

Kirschner märkis, et ettevõtted on sellistest andmetest tegelikult ka ise huvitatud, et oma tegemisi paremini korraldada. Litterati on levinud üle maailma ja kogunud tänaseks kokku ümmarguselt 320 tuhat pilti. Enam kui pooled neist on pärit Ameerika Ühendriikidest, eelkõige Californiast, kust ettevõtmine alguse sai, aga ka näiteks Hollandist on neid päris palju.

Ühe ideena, kuidas sedasi kogutud pilte kasutada saaks, pakkus Kirschner välja neist koolides kunstinäituste korraldamise. Ta rääkis, et õpilased võiks kirjutada leitud prügi teemal kirjandeid, rääkida tunnis lugusid, millele järgnevad arutelud selle üle, kuidas oleks saanud vältida konkreetse prügi sattumist tänavale.

USA idarannikut esindas Asher Jay, rahvusvaheline seikleja, kelle karjäär viis moemaailmast kunstiprojektideni, mis on mõeldud inimeste keskkonnateadlikkuse suurendamiseks. Kui esitati küsimus, kuidas „Teeme ära, maailm!” võimalikult laia kõlapinda leiaks, siis arvas Jay, et võiks korraldada riikide vahel võistluse, kes kogub üleilmsel koristuspäeval kõige rohkem prügi. Kuna inimestele  meeldib võistelda, siis võib just selline võistlusmoment neid paremini käima tõmmata.

Pärastlõunal järgnes paneeldiskussioon ehk arutelu, millest võttis osa ka meie president Kersti Kaljulaid, kes näis jagavat kokkutulnute unistust prügivabast maailmast.

Pärast seda esinesid sõnavõttudega veel „Teeme ära!” ellukutsuja Rainer Nõlvak ning mõned teised kohapealsed korraldajad, kes tutvustasid WC päeva (World Cleanup Day 2018) uut maskuliinset brändi ehk kaubamärki ja asja tehnilist külge. Nõlvak märkis, et kui tema algatus oleks 2008. aastal Eestis läbi kukkunud, siis ei oleks siin nüüd sellist konverentsi toimunud.

Nii see ilmselt on. Selles mõttes au ja kiitus. Mis veidi häirima jäi, see oli asjaolu, et valitud esinejad olid kõik pärit nn arenenud maailmast, arengumaade perspektiivi ei esindanud seal laval olnutest mitte keegi, neile oli määratud täita ainult publiku rolli. Konverentsi rahastati muide ka Eesti välisministeeriumi arengukoostöö eelarvest ja see oli väga professionaalselt korraldatud.

Samuti tundus kohati, et puhtuse all mõistetakse lausa steriilsust. See on isegi veidi hirmutav. Nii näiteks sisaldas vahepeal näidatud pildiprogramm ka selliseid fotosid, kus koristati kõnnitee kiviplaatidele kasvanud muru (ehk võideldi mitte inimeste tekitatud prügi, vaid looduse enda vastu) või näidati õues vanade lagunenud madratsite peal mängivaid arengumaade lapsi (andes justkui mõista, et need tuleks sealt ära koristada, sest tegemist on prügiga, kuigi lastele pakkusid need ilmselt palju rõõmu).