Andres Laiapea: Äsjaalanud Viljandi Kitarrifestivali lood ja jutud

Teisipäeval algas üheksas Viljandi Kitarrifestival, mille kava päädib laupäeval nelja kontserdi ja suure kitarrimeistrite päevaga, kus on võimalik tutvuda Eestis tegutsevate meistrite valmistatud pillidega.

Festivali avasid Jalmar Vabarna ja Paul Neitsovi järjestikused esinemised kohvikus Fellin, mis oli sel puhul pilgeni rahvast täis. Järgnevad kontserdid toimuvad valdavalt Pärimusmuusika Aida saalides, kuhu mahub istuma rohkem inimesi. Publikul ei ole seega tõenäoliselt vaja karta, et kohale tulles enam sisse ei pääsegi, kuigi mõnikord võib muidugi kitsaks minna.

Vabarna ja Neitsov avaldasid sel aastal mõlemad oma esimesed sooloalbumid, millega seoses andsid juba kevadel eraldi rea kontserte. Vabarna plaadiesitlusel Viljandis esinesid siis soojenduseks Villu Talsi ja Soome kitarrivirtuoos J-P Piirainen. Nüüd juhatas tema ise sisse terve kitarrifestivali ning astus n-ö üllatuskülalisena üles ühes loos ka Neitsovi kontserdil.

Tuleb tunnistada, et kui kevadel tekkis selleks ajaks, kui Vabarna esinema hakkas, pikast soojendusest juba väike küllastumine, siis nüüd toimis kõik hästi. Topeltkontsert kestis kokku üle paari tunni, sisaldades ka väikest vaheaega.

Edasi läheb kitarrifestival umbes samas rütmis: õhtuti keskeltläbi kolm tundi kontserte, lisaks veel jämm. Ja laupäeval siis suurem eripakkumine, mille pärast tasuks ka kaugemalt kohale sõita.

Festivali täpse kava leiab veebilehelt http://viljandiguitar.ee/kava/.

Plaate on loomulikult parem kuulata klapid peas, aga kontsertide eelis on see, et seal kuuleb ka laulude taga olevaid lugusid, mis võivad eriti instrumentaalse muusika puhul, kui pala ise sõnu ei sisalda, aidata palju sellega, et annavad kuulaja kujutlusvõimele selge suuna.

Näiteks: Vabarna rääkis, et kõige vanema plaadile „Minapilt” jõudnud loo „Vaikus” kirjutas ta paari aasta eest, 2014. aasta septembris ühes hostelis, kus ei olnud levi ega wifit. Neitsov esitas esimest korda publikule alles paari päeva eest valminud loo „Adriatic”, mille taustaks on reis Horvaatiasse, kus ta käis Aadria merel purjetamas. Sellised pisikesed faktid aitavad ju ka kuulajatel paremini lugudele kaasa või sisse elada.

Alguses tundus, et Neitsov suur jutumees ei olegi, aga mõnest loost rääkis ta ikka päris pikalt. Viimasel ajal meeldivat talle teha nii, et paneb kõrvaklapid pähe ja kuulab nädal aega jutti mõnda tuntud laulu ning vaatab siis, kas sellest annab midagi endal arendada. Eelmise aasta novembris, kui Pariisis toimusid terroriaktid ja kõik tundus kuidagi väga rusuv, istus ta aga maha ja mängis läbi Simoni ja Garfunkeli loo „Bridge Over Troubled Water” – kõik toimis kohe, vähemalt tal endal hakkas kergem.

Novembri alguses tuleb Neitsovil taas väike tuur, aga siis mängib ta ainult teiste kirjutatud lugusid. Tema eriline lemmik tundus olevat U2, mille lugusid pidavat olema jube hea üksinda mängida, aga väga huvitav oli ka näiteks tema arranžeering biitlite loost „Lady Madonna”. Selliste tuntud lugude puhul on omapärane lisaboonus muidugi asjaolu, et neid võidakse küll esitada instrumentaalpaladena, aga kuulates hakkavad sõnad ju ikkagi peas kaasa mängima.

Vabarna ja Neitsovi tegemistega saab hoida ennast jooksvalt kursis nende Facebooki lehtede kaudu:
https://www.facebook.com/jalmarvabarnamusic/
https://www.facebook.com/neitsov/