Andres Laiapea Balticast ja kultuurist pungil Moostest

Rahvusvaheline pärimuspidu Baltica, mis rändab riigist riiki, jõudis tänavu taas Eestisse. Folkloorinõukogu korraldatud kolmepäevase ürituse avapauguks oli äärmiselt sisutihe Mooste pärimuspäev.

Kui suuremates linnades hajuvad sarnased üritused paratamatult laiali ja konkureerivad tuhandete teiste ahvatlustega, mis kõik inimeste tähelepanu pärast võistlevad, siis Moostes kasvas see sujuvalt üle kohalikuks jaanipeoks, kuhu näis olevat tulnud kokku suur osa selle väikese aleviku elanikest. Mitte et mujalt saabunuid vähem olnuks, juba ainuüksi esinejate arvu võis ilmselt mõõta sadades, aga on ju rõõmustav, kui miski meie üha enam killustuvas maailmas kusagil inimesi veel sel määral ühendada suudab.

Kohalikust jaanipeost endast sai samas Baltica loomulik osa, sest see suur rahvusvaheline kokkutulek, kuhu sõitis külalisi Soomest, Lätist, Leedust, Valgevenest, Poolast, Šveitsist, Gruusiast, Ukrainast ja Venemaalt, rääkimata meie oma kultuurikandjatest, keskenduski sel korral jaaniajale, jaanipäevale ja jaanikommetele.

Mina, nagu tõenäoliselt paljud teised selle pärimuspeo külalised, ei olnud varem Moostes käinud. Täiesti hämmastav ja uskumatu, milline kultuurikompleks sinna on suudetud rajada. Kauneid vanu häärbereid, kus sobib anda kontserte, on Eestis palju, aga Moostes on leitud hea rakendus ka kõrvalhoonetele.

Kunagine karjalaut, suur maakividest ehitis, on ärganud uuele elule folgikojana, kuhu mahub 600 kuulajat. Väikeseks kontserdipaigaks on kujundatud ka selle kõrval asuv vana kivist silotorn. Viinavabrikust on saanud fototurismi keskus, mis pakub majutust, toitlustust ning võimalust korraldada seal seminare ja pidusid. Samas on renoveeritud külalistemajaks ka endine puutöökoda. Veskist on tehtud väike teater, valitsejamajast kunstikeskus. Kompleksi kuuluvad veel käsitöökoda, taaskasutuskoda, restauraatorite koda, villakoda, sepikoda ning traditsiooniliste ehitusviiside õpetamise ja populariseerimisega tegelev koolituskeskus.

Lisaks muidugi alles 2012. aastal avatud rahvamuusikakool, mille direktor Krista Sildoja oli ühtlasi tänavuse Baltica sisujuht. Seegi asub kenasti renoveeritud eraldi hoones. Mõisa peahoones tegutseb tavaline põhikool.

Ja kõik see mahub ära alale, mis ei pruugi silma järgi hinnates ületada isegi ühte ruutkilomeetrit. Moostes on ehitatud üles justkui tõelise kultuuriküla elusuuruses näidismudel, mida tasub ka kaugemalt vaatama sõita. Kuidas see majanduslikult toimib, see on minu jaoks küll müstika, sest sellise kompleksi tagamaaks peaks olema vähemalt mõni väiksemat sorti linn, aga nähtavasti tõmbab see ligi piisavalt palju huvilisi nii lähemast ümbruskonnast kui ka mujalt Eestist ja välismaaltki.

Pärimuspäeva programm ei jäänud oma tiheduselt alla sellele paigale endale. Üheaegselt toimus ikka 4-5 kontserti, lisaks erinevad õpitoad, lillepärgade punumised, jutuvestjate pajatused ja tavaline laadamelu, kohal oli isegi saun.

Päeva kulminatsiooniks oli loomulikult Baltica pidulik avapidu, mis tõi folgikoja paksult rahvast täis. Sellel tseremoonial, kus astusid taas üles paljud varem pikemalt esinenud, peeti ka kõnesid ja anti üle pärimuskultuuri auhinnad.

“Jaanilaupäev ja jaanipäev on üks Eesti traditsiooniderikkamaid tähtpäevi, see on lausa osa meie ajaarvamisest,” ütles oma tervituses Põlva maavanem Ulla Preeden. “Kiirelt muutuvas maailmas on meie pärimus ja kombed justkui tasakaalustavaks sillaks tuntud ja tundmatu ning vana ja uue vahel.”

Eesti Folkloorinõukogu esimese auhinna sai Lauri Õunapuu ning sama nõukogu poolt jagatava pärimuskultuuri auhinna laureaatideks olid sel korral Celia Roose ja Paul Hagu (kandidaate oli kokku esitatud 39), kelle mõlema puhul tõsteti esile ka nende tööd pärimuskultuuri õpetamisel. Eesti Rahvuskultuuri Fondi Kristjan Toropi nim. rahvaluule kogumisstipendiumi said Janika Oras ja Sille Kapper.

“Ameti poolest olen ma õpetaja. Ja ma olen aru saanud, et see on kõige parem võimalus õppida. Ma tänan kõiki väikesi ja suuri inimesi, kes on mul aidanud õppida,” ütles oma lühikeses tänukõnes Celia Roose.

Õppimist jätkus samas huvilistele veel ka järgnenud simmanil, kus erinevate riikide esindajad omavahel segunedes tantsu lõid, uusi samme õppisid, ja pärast Mooste jaanitule süütamist, kui läks lahti ronimine posti otsa pandud maiuste järele, millest lapsed ja noorukid agaralt osa võtsid. Nii kombineerusid sel päeval seal oma ja kauge, muistne ja tulevane. Pärimus sai elavaks, ühendavaks ja edasiviivaks, olles midagi hoopis muud kui konserveeritud minevik.

http://www.kultuur.info/syndmus/rahvusvaheline-parimuspidu-baltica-2016/