Anneliis Lepp: Eksperimentaarium ehk Tallinn Music Week Mustpeade majas 31. märtsil ja 1. aprillil

Tänavuse Tallinn Music Week’i kontsertide valikul oli minu jaoks kaalukas argument nende alternatiivus ja uuenduslikkus. Kaks kontsertprogrammi, mis sellele imehästi vastasid, olid Üle Heli x Nonclassical x Japan Sound Portrait Night ja Klassikaraadio nüüdismuusika õhtu. See ei tähenda muidugi, et teised spektaaklid oleks kuidagi vähem apetiitsed olnud, kuid võrreldes Mustpeades toimunud kontsertidega tundusid  nii mõnedki neist oma artistide poolest igapäevaselt käegakatsutavamad

Üle Heli üritustesarjad on end siinsele muusikaskeenele kinnistanud oma ebatraditsioonilisemat muusikat viljelevate artistide ja otsingulisemate kontsertkavade poolest. Olgu siinkohal öeldud, et  lisaks kodumaisele Üle Heli muusikafestivalile vastutasid Mustpeade maja kontsertõhtu eest Londoni leibel Nonclassical ja BBC raadioajakirjanik Nick Luscombe.

Ühiskonnakriitilise alatooniga nime kandva kollektiivi There Are No More Four Seasons õhtu avakontsert võlus oma eksperimentaalsusega, mis oli komponeeritud elektroonilisest muusikast ja klassikalisel viiulil mängitud helikäikudest. Olles kuulanud neid ka enne kontserti, sain aru, et sellise muusika kuulamiseks on vaja ikka väga õiget emotsiooni, mida mul kodus paraku ei tekkinud.  Ideaalselt sobis selleks aga Mustpeade maja Olavi saal, milles valitsenud atmosfääris sai nende heliliste võngetega hingeliselt kaasa resoneeruda. Kahtlemata seadis järgnevalt esinenud Hauschka ootused õhtule väga kõrgele. Kes veel ei tea, siis võib lihtsalt vaherepliigina öelda, et looduskosmeetikabrändil Dr. Hauschkal ja sellel muusikageeniusel ei ole mitte mingisugust omavahelist seost. Vähemalt minule teadaolevalt. Õdusas Olavi saalis klaveri taga musitseerinud Hauschka valitses kõrvu suunduvaid helisid peenetundelise õrnuse ja enesekindlusega. Prepareeritud klaveriga ja elektroonilise muusikaga ekperimenteerivale Hausckale ei valmistanud miski raskusi. Suurepäraselt esitas ta neljale klaverile kirjutatud pala ühe olemasoleva Estonia klaveriga. Ka asjade maha viskamisest tekkinud helid pani ta meisterlikult oma kasuks tööle. Näis, et ei ole ühtegi heli, mis Hauschka käe all komponeeritult hästi ei kõlaks. Siiani kontserdile tagasi mõeldes võtavad minus võimust erilised tunded,  mistõttu olen kodus püüdnud Hauschka kuulamist vältida. Ikka selleks, et selle kontserdi kogemus võimalikult kaua ehedalt meeles püsiks.

Reedesel Mustpeade showcase’il oli ka teisi üllatajaid, kes suutsid ületada kõiki ootuseid. Kodumaistest esinejatest oli selleks kahtlemata Argo Vals, kelle helikeeles toimunud muutusi suutsid tabada ka vähem vilunud kõrvad. Näib, et Vals on oma elektrikitarril kõlavaid helilaineid hakanud rikastama popilikumalt kõlavate elektrooniliste biitidega. Samamoodi üllatav oli ka Mart Avi. Kuigi olen tema esinemiste kohta kuulnud palju head, suutis ta ikka oma tervikliku lavastuse ja etteastega mind rabada. Ma ei tea, kas see on Avi kohta käiv klišeeline võrdlus, aga ma ei suutnud tema ja Ian Curtise vahliste seoste tekkimist takistada. Midagi iancurtislikku temas ju on. Üllatas ka eestlastest moodustatud kollektiiv Eeter, kelle loomingut ma enese jaoks naljatlevalt maausuliste elektroonilise muusikana defineerin. Kindlasti oli minu jaoks selle showcase’i nael briti bänd Flamingods, kes erinevatest kultuuridest pärinevaid instrumente kaasates ka ontlikuma ja tuimema eestlase tantsima suutsid panna. Nende pöörane psühhedeelne indie-muusika oli see, mis veidi kammerlikuma jaapani muusika kuulamise järel tekkinud uimasusest üles äratas. Viiest liikmest moodustuv bänd,  kellest igaüks veidi veider tundus, küttis üles Mustpeade maja õhu ning täitis mu hinge positiivse energialaenguga.

Kui reedesel showcase’il Mustpeade majas oli publiku meeleolu pigem ülev, valitses Klassikaraadio nüüdisõhtul kammerik, ent samas ka pidulik õhkkond. Tähistamistväärivat oli ju palju, nimelt oli tegu Klassikaraadio sünnipäevaga. Sellisel tähtsal päeval andsid õhtule avastardi modulaarsüntesaatoriga eksperimenteeriv ekke ja ansambel U. Selle etteaste visuaalse poole eest kandis hoolt Tencu. Meeliülendava  audiovisuaalse kontserdi andis aga Hollandi kollektiiv In Code, kes koostöös võrgustikuga C3⊂IC võttis kontserdil eesmärgi kombata klassikalise ja kaasaegse elektroonilise muusika vahelisi piire. Hea meel on tõdeda, et In Code’i etteaste lõpetas kontsert, kuhu olid kaasatud kodumaised artistid ekke ja ansambel U.

Õhtu edasine programm oli põnev nii mõneski mõttes. Näiteks tulid sellel õhtul esmakordselt ettekandmisele mitmete heliloojate uued teosed. Nii võis kuulda Ardo Ran Varrese viiulile loodud teost „Die Luftballonmusik” ning klassikalisest kitarrist ja inglisarvest koosneva duo Duo Telluur esituses noore helilooja Lauri Jõelehe teost „Öö saabumine”. Soome kollektiiv Korvat Auki oma improvisatsioonilise kavaga tekitas minus küsimusi improviseerimise kohta. Jäin mõtlema, kuidas see sünnib. Kas üldiselt on mingi selgroog paika pandud või on kõik vaba improvisatsioon? Igal juhul tõestas Korvat Auki minu jaoks seda, kuivõrd edukalt saab kõikvõimalike leidobjektide (nt krabisev paber) abil tekitatud helidega olla leidlik ja eksperimentaalne. Tütarlastekoori Ellerhein etteaste võlus oma lavastuslike elementidega ning mulle väga meeldis nende veidi džässilikult kõlava Robert Jürjendali teose „Veel” esitus. Hea meel oli kuulda, kuidas Ellerheina kontsert tekitas ovatsioonilisi tundeid välismaistes delegaatides ning pani neid imestama selle üle, kuidas meie väiksearvulise rahva puhul ikka sellisele kontserdile publikut jagub.

Kokkuvõttes illustreeris Klassikaraadio nüüdismuusika õhtu väga hästi seda, millised on uued suundmused kaasaegses muusikas. Pilk on kahtlemata suunatud elektroonilise muusika poole, mille  eksperimentaalsemat ja otsingulisemat külge ka kaasaegse muusika tegemise ning pillimängu puhul hinnatakse. Näiteks on kontrabassimängija Kristin Kuldkepp, kes ka kontserdil esines, võtnud eesmärgiks liikumissensorite abil uurida, kuidas pillimängu spetsiifilised liigutused mõjutavad heli. See ei kõlagi enam tehnoloogilise utoopiana. Ega ka see, et tehisintellekt võiks laulu kirjutamise varsti inimestelt üle võtta. Siiski tahaks loota, et see niipea veel ei juhtu, sest need kaks Tallinn Music Week’i showcase’i tõestasid, kui palju andekaid tegijaid on nii siin kui ka mujal maailmas.