ANNELIIS LEPP: HENDRIK KALJUJÄRVE TÄHENDUSKIHILINE “OVEREXPOSURE”

Hendrik Kaljujärv on Priit Rauale antud intervjuus öelnud, et meie kaasaega iseloomustav informatsiooni ja tähenduste paljusus on olnud selle lavastuse üks algimpulssidest.

Hendrik Kaljujärve sõnul tema jaoks see probleem ei ole, ehkki paljude, kaasarvatud siinkirjutaja jaoks on. Tunnen, kuidas tohutu teabehulgaga toimetulemisel on otsustuskindlus suurim voorus. Tahaks justkui kõigest olemasolevast ja kättesaadavast midagi teada, mistõttu võib selle käigus fookus sootuks kaduda. Tuleb valida kindel siht, et mitte kõiksusesse ära lahustuda. Näib, et seda püüdis Hendrik Kaljujärv oma lavastuses ka öelda, kui ta mõne minuti ühte ja sedasama liigutust tehes suuna kätte näitas. Seega fookuse hoidmine ja otsutuskindlus on evolutsioonilises ellujäämisvõitluses tänapäeval esmatähtis. Meenub üks vestlus lapsevanemaga, kes ütles, et tänapäeval on raske kasvatada üles normaalset last. Tõepoolest, kuidas säilitada või tagada normaalsus, kui ühiskond ümberringi näib üsna skisofreeniline olevat? Või mida saab üldse pidada normaalsuseks ajastul, mida on nimetatud tõejärgseks?

“Overexposure” on fotograafias kasutusel olev mõiste, mis tähendab ülesäritust või üle valgustamist. Etenduse saatetekstis on seda iseloomustatud järgnevalt: “”Overexposure” on dekadentlik tegu “midagi” kinnitada, paigaldada, üles märkida või maha kriipsutada. Obsessiivne püüd kinni hoida tsivilisatsioonist, kangelaslik allajäämine keskkonnale.” Silmas pidades mõiste algset tähendust, üle valgustamist, ja võttes arvesse etendusele järgnenud intervjuus kõlama jäänud lihtlausete mõtet, kannab etendus minu jaoks sõnumit – ellujäämiseks või tsivilisatsiooni kestmiseks tuleb säilitada fookus, vaatamata sellele, et müra on meid ümbritsevas palju ning tähendused ei ole need, mis vanasti. Kui tsiteerida sarnaselt etenduse saatetekstiga Hasso Krulli “Nebenmenschi” luuletusest lühikest katkendit, siis “…sõbralikud vormid on ebasõbralikud, mõnu ise teeb mittemõnu…”. Muidugi on see kõigest minu tõlgendus asjast, proovides mitte apelleerida õigesti arusaamisele, sest nagu ka Hendrik Kaljujärv etendusele järgnenud vestlusringis ütles, ei taha ta kuidagi ette öelda, kuidas seda etendust mõista. Tõejärgses ühiskonnas polegi tõesusel tähtsust. Siiski näib, et tähenduskihte oli etendusse peidetud mitu. Võtkem kasvõi korstna ladumise metafoor. Eks igaüks sai teha oma järeldusi ja kes midagi aimas, see aimas.

Lisaks sõnumi edastamisele lõid nii heli kui ka ruum etenduse atmosfääri. Heli või lausa müra oli nii võimas ja võluv, et tekitas tahtmise istmelt püsti tõusta ja tantsima hakata. Nii tahtsid ka keskendumisvõime ja aegruumi taju kaduda. Näib, et ka Hendrik Kaljujärve jaoks oli see põhjus, miks ikka ja jälle söögilaua tagant sai minema ja siis jälle uue katsega alustatut lõpule viima mindud.

Hendrik Kaljujärve lavastuse puhul imponeeris ka ruum, milles tegevus aset leidis. See moodustus seintest ja põrandast, millel oli kasutatud kunstnik Alar Tuule loomingut. Alar Tuule teoseid on võrreldud nii Jean Michel Basquiat’ kui ka Karel Appeliga, kellest too on tõenäoliselt inspiratsiooni ammutanud. Minu jaoks kehastasid need primitiivselt kujutatud tüübid skisofreenilist maailma, milles me justkui elame ja milles lavastus aset leidis.

Kokkuvõttes on etenduse “Overexposure” tugev külg visuaalist kui ka muusikast moodustuv tervik ja sellest välja kooruvad tähenduskihid. Kahtlemata meeldis etenduse tarbeks loodud muusika, mille idee autorid olid Hendrik Kaljujärv ja Kallervo Karu, kellest viimane esines ka trummidel. Olen varasemalt kuulnud Hendrik Kaljujärve loomingu kohta palju head, ent paraku puudub mul võrdlusmoment. Aastalõpu külastusena oli “Overexposure” minu jaoks kahtlemata üks eredamalt meelde jäänud etendustest. Suurepärane mõtteaine ning muusikaline ja visuaalne nauding vahetult peale jõulusöömaaega ja enne uusaastapidustusi.