Anneliis Lepp: Apaatsus ja kabanoss ehk hetki Tallinn Comedy Festivalilt

Eks inimestele ikka meeldib ilmast vestelda, selle järgi juhinduda ja selle kaudu asju meenutada, eriti kui ilm kipub ekstreemne olema. Nii kangastub eelmisele nädalale tagasi mõeldes silme ette see kole läbilõikav tuul, mis oluliselt kiirendas tavapärast liikumise rütmi. Hea oli aga see, et alguse said kaks sündmust, Artishoki biennaal ja Tallinn Comedy Festival, mis mõnusate soojade seinte vahel pakkusid ning pakuvad (biennaal veel kestab) võimalust mõelda ja naerda nii iseenda kui elu üle. Milleks ikka see pime aeg, kui mitte seesmisteks kaemusteks. Biennaalist loodetavasti ilmub ka kultuur.info blogis mõni postitus, ent järgnevalt peegeldan Tallinn Comedy Festivalil toimunud Fopaast ning kuulsa briti koomiku Steven K. Amose püstijalakomöödiatest saadud elamusi. Kõigile edetabelisõpradele võin öelda, et koomikuid ritta seadma ei hakka, jäägu see möödunud aega.

Olles varem käinud mõnda Fopaad kuulamas ja kuna fopaalased kuulutasid ka ise välja, et mitmed esitamisele tulevad naljad on Fopaa sõpradele varasemast tuttavad, oli esialgu selline mugavustsooni suundumise tunne. Lõin illusoorse kujutelma, et tean, mida oodata ja mida võivad genereerida Fopaa põhitüübid Kaarel Nõmmik, Mattias Naan, Märt Koik, Tigran Gevorkjan ning Kadri-Maria Mitt. Enam-vähem pidas see paika, ent oli ka üllatusi. Näiteks oli meeldiv see, et Märt Koik ei peatunudki kordagi Helmelaste partei EKRE üle ilkumisel, et Tigran Gevorkjan paljastas oma perekonna seotuse sellise kuuma 90ndate saatega nagu „Reisile sinuga“ ning et Kaarel Nõmmiku äriidee või visioon, kabanoss eestlastest kabanossirahvale ka haiglasse, sai nüüd avalikustatud. Ning muidugi Mattias Naan oma teada-tuntud headuses. Piisab vaid sellest, et Naan kulisside tagant välja ilmub, kui juba tekib tahtmine naeru puhistama hakata. Üldiselt on mulle sümpaatse mulje jätnud ka Kadri-Maria Miti etteasted, kuid seekord ei teagi, kas talle sai saatuslikuks publiku pisut tuim ja apaatne olek, et asi kuidagi lahjalt mõjus. Kevadel Von Krahlis Fopaa pestohvil hingas publik palju rohkem ühte ning Mitt mõjus palju veenvamalt. Ega ju naljad tegelikult halvad pole, vastupidi – head, võiks kohati öelda, et lausa intelligentsed. Muidugi teatud sorti Miti väljaütlemiste puhul pole intelligentne just kõige õigem sõna iseloomustamiseks. Kes teab, mida ma silmas pean, see teab.

Minu jaoks olid fopaalaste reas uued sellised tüübid nagu Lenno Kuurmaa ja Märt Niidasoo. Lenno Kuurmaa, mis kuuldavasti on kahjuks artisti pseudonüüm, tuli Nõmmikule sarnaselt välja äriideega hakata tootma holokaustikuid ning kõneles õuduslugusid Eestit tabanud epideemia, gluteenitalumatuse kohta. Me võime lõputult spekuleerida selle üle, kas gluteenitalumatus on järjekordne moevool või mitte, kuid fakt on see, et seletamatute kõhuvalude vältimiseks tundub gluteeni eest kahte lehte laiali jooksmine lootustandev. Kes teab, see teab. Märt Niidasoo aga kirjeldas peksupealinna Pärnu residendina kurbloolisi lugusid seal nähtust ja kuuldust. Depresiivses Eesti külas elanuna mõjusid need tuttavlikuna, silme ette kangastusid küladiskod, mis alalõpmata mingi kaklusega lõppesid. Ja noh, nagu ikka, lõpuks keegi kunagi ei teadnud, miks need tülid tekkisid. Kokkuvõttes oli Fopaa ideaalne võimalus tuule eest põgenemiseks ja kui tihtipeale tehakse üleskutseid liikuda, siis õhtu jooksul sai kõvasti naerulihaseid liigutatud.

Ausalt öeldes ei teadnud ma Steven K. Amosest varem midagi. Ma ei hakanud eelarvamuste tekkimise hirmus midagi vaatama ega guugeldama. Mingis mõttes olin nagu tabula rasa selles imelikus vananaiste hoones Salme kultuurikeskuses, kui kasutada Amose enda sõnu. Vaadates aga Salme kultuurikeskuse saali täituvust, näis, et Amose nimi pole publikule võõras. Õhtuprogramm oli jaotatud Amosel kahte ossa, esimene siinse rahvaga lähemalt tutvumiseks ning teine pool, kus olid üleüldisemad ja uuemad show-elemendid. Eestlaste apaatsus ja tuimus oli muidugi see, millest Amosel oli hea kinni haarata. Mossis nägu ja ristatud käed oli see, mida publiku seas näha võis ning mida ka Amos laval peegeldas. Kuid aja edenedes olid mossis näod vähem mossis, sest Amos pani meid naerma enese osavõtmatuse, rassismi ja internetikommentaaride üle. Teemade ring oli tegelikult laiemgi, ent kes teab, see teab. Üldiselt oli õhtu lõpuks kaasaelamise tase kõvasti kasvanud, arvan, et Salme kultuurikeskus polnud sellist aplausi ammu kuulnud. Usun, et ka Steven K. Amos sai siinsest külaskäigust kaasa võtta suurima elamuse, mis üks apaatne ja kabanossi armastav publik saab pakkuda, aplausist tekkivad külmavärinad.