Aurelia Aasa “Üksikisik poliitilise mängukannina”

Cabaret Rhizome’i „Otsuse anatoomia” (Päär Pärenson, Anatoli Tafitšuk, Joonas R. Parve, Liisa Linhein, Ajjar Ausma) Erinevate Tubade Klubis.

Cabaret Rhizome’i „Otsuse anatoomia” väärib tähelepanu ka pärast mitme kuu tagust esietendust ja üsna pikka mängukavas olemist. Tegelikult ei tea vaataja kunagi ette, mida ta näidendit vaadates kogeb, mis mõtted ja emotsioonid tärkavad . Tegemist ei ole kindlapiirilise, traditsiooniliselt lahtirulluva esitusega, mis jääb vaatajate poolt mõjutamatuks. Cabaret Rhizome’i interaktiivses näidendis luuakse muutusi tahtlikult; õigemini õhutatakse nende toimumist. „Otsuse anatoomia” annab vaatajale suure võimu. Publikul lubatakse juhtida lavaliste karakterite elulisi valikuid, pannes tegelased käituma hääletuse või mängulise ülesande poolt dikteeritud viisil. Iga külastaja antud hääl võib ometi kaasa aidata vaid konsensuse või vastupanu tekkele. Nagu demokraatiale kohane – kõik hääled on võrdsed, aga vahel loeb hääletamisel ka kavalus.

Valikuvõimalusele vaatamata pole alternatiive lõpmatult. Võivad küll olla variandid A ja B, mõnikord isegi C, D ja E, kuid mängureegleid täielikult muuta pole võimalik. Otse loomulikult kaasab eksperimentaalne osalusteater publikut enam kui kindla teksti ja rangelt muutumatu süžeega etendus. Lihtsa jälgija asemel saab publikust otsustaja, kellel on võime sündmuste käiku muuta. Siiski pole vaatajail absoluutset sõnaõigust – on võimalus valida, kuid vaid pakutud alternatiivide raames – täpselt nii nagu eluski.

Otsuse anatoomia” võlu peitubki poliitilis-sotsiaalses realismis – laval toimuv on minimudel ümbrtsevast maailmast ja meie enda lugudest. Lihtsad ja elulised valikud, millega tegelaskujud näidendi vältel silmitsi seisavad, on omased pea igale lääne ühiskonna liikmele. Näidend ei šokeeri, ei viska publikut tundmatus kohas vette ega taandu hetkekski fiktiivseks tralliks. See polegi eesmärk. Inimeste enda osalusel näidatakse meile valikute tähtsust ja viimaste mõju elu kujundamisel, tuues välja, kui suurt rolli mängivad isiksus ja julgus iseenda eest seista.

Siiski annavad näidendi etappideks lahterdatud elu ja nummerdatud alternatiivid kaasahaarva etenduse kestel tunnistust meid ümbritseva süsteemi paratamatust piiratusest. Kui soovime, on meil, inimestel, võimalus teha oma elus valikuid. Süsteemi saab muuta, sellele saab kaasa rääkida, aga kavalalt esitatud variandid, mis ülistavad üksikindiviidi vabadust, pole siiski lõputud, kuigi õigete valikute korral võime siiski saavutada maksimaalse süsteemisisese vabaduse. Viimasest tuleneb ka näidendi moraal – olla juht, mitte juhitav.

Kultuurilis-filosoofiliste tagamaade kõrval on etenduse ülesehitus vägagi minimalistlik. Laval seisavad kolm tooli ja laud. Vahel ka näitlejad. Dekoratsioonide paljusust asendavad kaamerad, mille abil jõuab tegevus paralleelselt laval toimuvaga ka laudkondade ees vilkuvatele teleriekraanidele, mida näidendi tegevuspaik – Erinevate Tubade Klubi – ideaalselt võimaldab. Kohati mõjubki toimuv pigem filmi kui etendusena või siis väga filmilikult struktureeritud etendusena. Kui filmi puhul on võimalik linti edasi-tagasi kerida, siis olemuselt vahetumas teatris säilib selle kõrval ka võimalus kohapealseteks muutusteks. Publiku kaasamises peitub kahtlemata ka „Otsuse anatoomia” tuum. Hääletusvõimaluseta muutuks laval toimuv vast kiiresti monotoonseks ja etteaimatavaks. Saalisviibijate ühistest otsustest välja arenevad sündmused loovad aga võimalusi süžeelisteks pööreteks, mille variatsioonides muutus kõige enam Anatoli Tafitšuki kehastatud tegelaskuju. Ülejäänud karakterid püsisid etenduses läbivalt samal lainel.

Vahepaladena loeb poliitilis-iroonilist luulet Joonas Parve, kirjeldades nii etenduse poleemikat kui Eesti ühiskonna valupunkte. Siinkohal meenub rida: „Varro teab, et nii mõnedki ei tohiks olla koos …”. Just analoogne tonaalsus on omane „Otsuse anatoomiale”, kus poliitilised ja sotsiaal-kultuurilised aspektid on läbi põimunud irooniga. Naeruga samaaegselt rõhutakse publiku südame ja mõistuse häälele. Ja kui poliitilise olukorra üle visataksegi nalja, siis paralleelselt saalis toimuv hääletamine teeb kohalviibijaist endist väikestviisi poliitikud.