Ave Palm: Kristjan Randalu rikkalikust helimaailmast

Eelmisel nädalal leidis aset eriline õhtupoolik. Nimelt oli võimalus kuulda pianist Kristjan Randalu andmas üle nelja aasta Eestis soolokontserti. Kava pealkiri oli „Kolme katku vahel” („Between Three Plagues”). Esitus võeti linti Klassikaraadio tarbeks ja seda on võimalik ka järele kuulata. Soovitan soojalt!

Aga muusikast ja muusikust lähemalt. Kristjan Randalu on elu jooksul elanud Eestist eemal mitmeid aastaid (täpsemalt öeldes pea 25 aastat, alates kaheksandast eluaastast), mille on osalt tinginud tema vanemate valik lahkuda Eestist 1980ndate aastate lõpus ning teiselt poolt see, et ta on soovinud kogeda maailma. Reisida, õppida, elada erinevates paikades. Sel viisil on ta elanud nii Saksamaal, Inglismaal kui USA-s ning esinenud väga mitmetes riikides üle maailma. Mõni aasta tagasi naasis Randalu aga kodumaale paikselt elama. Kuigi kui väga see siiski paikne elamine on, kui aastas võtab ta ette nii mõnedki kontsertreisid ja -tuurid, mille tingib vabakutselise muusiku staatus. Eestisse tagasituleku põhjusena toob Kristjan Randalu ajakirjale Muusika antud intervjuus välja järgmist: „Läbi aastate hakkasin ma mõistma, et kodu on see paik, kus räägitakse eesti keelt. Eesti keskkond on mulle oluline ja armas.”

Kontserdile saabusin teadmisega, et Kristjan Randalu on väga tunnustatud, hästi koolitatud, mitmel pool reisinud ja esinenud klaverivirtuoos, kelle mängustiili ja -oskusega olin varem kokku puutunud vaid ühe korra – Intsikurmu muusikafestivalil Põlvas, kus ta esines koos Vaiko Eplikuga. Sel korral oli aga tegemist kahe muusiku koostööga ning sel viisil ei olnud mul väga selget ettekujutust, mida sooloesinemisena välja reklaamitud õhtust oodata. Sisimas tundsin siiski elevust, kuna olin juba pikemat aega oodanud võimalust saada osa vaid klaverimuusikast ilma ühegi teise instrumendita. Tuleb nentida, et pettuma ei pidanud!

Kava koosnes kahest osast. Esimeses pooles esitati uuemaid lugusid, mida on vaid mõned korrad koos teiste muusikutega ette kantud, ning teise poolde jäid vanemad lood, mida juba erinevatelt heliplaatideltki (Randalu toob välja plaadi vajalikkuse visiitkaardina) kuulda võib. Olles just eelmisel päeval lugenud Sirbi jaoks antud intervjuust, et Kristjan Randalu jätab kava koostades ja kontserdil seda ette mängides alati võimaluse veel mingeid muudatusi sisse tuua, olin meeldivalt põnevil, kas panen sääraseid vahetusi tähele või mitte. Siiski tundus, et lood kanti ette selles järjestuses, mis oli lehel kirjas. Juba lugude pealkirjadest oli näha, et ees ootab midagi põnevat. Erilist ootust ja kuulmise kibelust tekitasid lood „Sisu”, „Lumi” ja „Silmast silma”, kuna juba nendele sõnadele mõtlemisest hakkasid enda peas erinevad võimaluste maailmad tekkima. Need samad lood osutusidki viimaks kõige lemmikumateks. Oli tohutult põnev panna kokku loo pealkiri ja sellele järgnev helimaastik. Miski nende pealkirjade kõlas ja sellega seonduvas sisetundes ning lugude helides sulandus täiesti imeliselt kokku ning tundus, et neile lugudele ei olekski enam võimalik teisi pealkirju panna. Sel viisil oli „Partly Clouded” tõesti kohati pilvine ja kohati päikeseline, „Hinken” tõi sisse mingi sõnulseletamatu hüplikkuse ning „Silmast silma” tõi vaimusilma kahe inimese suhtlused ja vestlused, mida nad üksteisega peavad, kus on nii häid kui halbu külgi, kus räägitakse nii tõsisematel kui kergematel teemadel, kus vaadatakse üksteisele sügavalt silma ning nauditakse teineteise seltskonda. Eriti meeldisid need lood, mille puhul muusik alustas pala sel viisil, et puges pisut klaveri sisse. Need täiesti ootamatud ja uskumatult mõjusad helid, mis tol hetkel kõlasid ja laule sisse juhatasid, olid hingematvad. Eeldades, et hinge möllu on võimalik sellise paiga pisut rohkem paigale hellitada.

Kontserdi üldpilti silmas pidades võiksin aga kirja panna sellised märksõnad: jõuline, täpne, meloodiline, dünaamiline, puhas, mõtteid saladuslikele teedele viivad kõrged ja mõnusalt kumisevad madalad helid, vahelduvad ning kohati korduvad teemad toovad rahu ja mõistmist; selgitusi katsetav, otsiv, aga samas väga kindlalt teadev; keeruline, kuid ikkagi ka kerge; rikkalik helimaailm ning täielik klaveri valdamine; palju on öelda ja kuulajana ei oskagi kõike mõista, mida sooviks sealt endale ammutada; püüab maailma meeletu täidetuse endasse; tabatud on Eestimaa kaduvat hõngu.

Lisaloona esitas Randalu laulu, mis oli täis lapsepõlve, inimestele, kelle süda põksub Eestimaale.

Oli meeldivalt nauditav õhtu.