Ave Palm: Null -ja muud tasandid Üle heli festivalil

Möödunud nädalavahetusel leidis aset Üle heli festival, mida korraldati sel aastal teist korda. Tegemist on sündmusega, mis kannab edasi kunagise Hea uue heli festivali traditsioone. Keskendutakse heli ideele ja eesmärgile, selle seotusele teiste kunstivaldkondadega, žanrimääratlused pole sedavõrd olulised. Seetõttu võis festivali jooksul näha helile väga seinast seina lähenevaid esitusi, mis kõik olid omavahel aga siiski seotud. Seotus on võimalik tänu sellele, et festivali esinejatenimekirja koostades keskendutakse igal aastal kindlatele märksõnadele.

Kui eelmisel aastal oli lähtekoht maailmade loomine, mis võimaldas muusikutel näidata, kuidas nad oma ümbritsevat maailma läbi helipildi kirjeldavad, siis sel aastal võeti aluseks nulltasand, mille puhul võis kavasse võetud muusikute ja erinevate koosseisude loomingus võrreldes varasemaga näha teatud arengut, edasiliikumist, uue suuna võtmist. Sel viisil võis näha ja kuulda mitme loo ja heliseade esmaesitust (Mart Avi album „Rouge Wave“, Rainer Jancise album „Hibernatus“, Edasi album „Fake Wheel“), teoseid, mis olid valminud vaid festivaliks (Ajukaja „Magus müra“, Djerro „Aeg“) ning saada osa visuaalhelilisest performance’ist (Erik Alalooga „Katastroof ja dünaamika“).

Lisaks muusikalistele etteastetele olid kavas ka erinevad visuaalsed installatsioonid (Ekke ja Helen Västriku installatsioon „Kontakt“, EKA uusmeedia magistriõppe I kursuse tudengite installatsioon „Üle ala“), millega sai kas kontserdipaigas või linnaruumis tutvust teha.
Külastasin festivali kahel päeval – reedel Kultuurikatlas ning laupäeval Punases majas ja klubis Lekker.

Kuna reedel oli kava kohati kattuv, siis tooksin enda valikust ja nähtust välja need kõige säravamad ja puudutavamad esitused.
Õhtu laivesituste osa alustas Taavi Tulev, kelle seekordne kava esinejanime Hape all oli midagi seninägematut. Laval oli veel neiu, kes kombineeris katseklaasides olevaid erinevaid värvi vedelikke omavahel samal ajal kui Taavi mikserpuldi, iPadi, sekvenseri, analoogsüntesaatorite, efektiblokkide ja trummimasinaga terve saali ambientsete happerütmiliste helimaastikega täitis. Esitatav kava kogus järjest hoogu juurde ning lõpuks tuli isu keha lõdvestada ja mõni tantsuliigutus teha, kuid samal hetkel saigi kava läbi. Justkui õrritades ja pannes rohkema järgi igatsema. Keelitamine oli igal juhul edukas – juba soovingi uut kontserti külastada!

Esineja, kes alati võlub oma kohaloleku, südamliku atmosfääri loomise ja jäägitult paigale naelutava lummuse poolest on Maarja Nuut. Sel korral oli tema lavapartner Hendrik Kaljujärv, kes tegutseb Cubus Larviku koosseisus. Esitati lugusid nii Maarja Nuudi viimaselt albumilt kui ka täiesti uusi teoseid. Kokku moodustasid nad hästi toimiva duo, kus enamjaolt siiski domineerisid Maarja intiimsed viiulikihistused ning samal ajal jõuline ja õrn lauluhääl. Ometi võis nii mõneski loos tunda Hendriku sügava bassi mõjusat lisavõlu.

Kui festivali eel kava sirvides Mart Avi nime olin näinud, olin positiivselt meelestatud, uskudes, et sealt võib midagi head tulla, olles varem tuttav tema tegemistega bändist Badass Yuki. Siiski ei osanud ma arvatagi, et ees ootab midagi NII head! Juba esimestest nootidest ja Mardi lavalisest kohalolekust saadik, mis oli segu laisast/hoolimatust ja samal ajal täielikult oma keskkonda tunnetavast inimolendist, võisin kogeda kontserdi külastamise imepärasust. Esimese muusikalise seosena ilmus mõtteisse paralleel David Bowie’ga, kuid sarnasusi võib leida veelgi. Näiteks meie oma Faun Racketilgi on kuulduga teatavaid ühiseid jooni (eelkõige eksimatult äratuntav erisugune hääletämber). Igal juhul oli tohutult paeluv laval nähtud Mart Avi, kel endal jalg kipsis, kuid kes ei lasknud end sellest sugugi häirida, vaid pani selle esituse huvides tööle, kasutades karku kord toetamiseks, kord justkui käe pikenduseks, et osutada oma lugudest välja tuleva sõnumi kujuteldavale kohalolekule selles samas ruumis.

Välismaistest esinejatest tegi suurepärase esituse Türgi päritolu Nene Hatun, kodanikunimega Beste Aydin, kes on oma esinejanime jaoks saanud inspiratsiooni Türgi 19. sajandi naisvõitlejast. Praegust Türgi olukorda arvesse võttes on see midagi tohutult julget ja imetlusväärset. Tema mängitud muusika, milles oli omavahel segatud tumedaid minimalistlikke bassiliine, idamaiseid helikäike ja kõrvusilitavaid vokaalivorminguid, pani kiirelt keha kaasa liuglema ning oli meeletult kahju, kui setile tuli järsk lõpp. Esinejaid oli aga palju ja programmiga tuli edasi minna.

Several Symptoms võlus juba seetõttu, et neid ei olnud kodupubliku ees nõnda pikalt (üle kolme aasta) näha ning taasavastamine oli magus. Nende kavasse mahtus just täpselt õige kogus mahedaid rütme ja huvitavaid, erinevatest žanridest (noise, electro, house, drum & bass, synthpop) kokku kombineeritud elemente, et nautida nii nähtud esinemist kui jääda lootma, et juba õige pea esinevad nad uuesti.

Laupäev tõi kaasa teistsugused tuuled: uued toimumispaigad ja samuti teistsuguse keskkonna. Punasesse majja olid lava ümber koondatud istumiskohad ning koht on teadupoolest ka väiksem võrreldes Kultuurikatla suurte saalidega, mis tekitas intiimsema ja seotuma õhkkonna.

Õhtu laivesitustega alustas koosseis Edasi oma uue albumi „Fake Wheel“ esitlusega. Tegemist on koosseisuga, mis, nagu öeldud festivali kodulehel, „hõljub ringi black metal’i, psühhedeelia ja müramuusika vahelisel mädasel eikellegimaal“. Esitus oli tõesti üpris intensiivne nii muusikaliste müraelementide kui ka nendele kaasaaitava ereda ja kiirelt vahelduva valguspildi poolest. Publik jäi aga esitusega siiralt rahule, mida tõestas kontserdi lõpus kõlanud palav aplaus.

Järgmisena astus lavale Mauno Meesiti Varjudemaa Trio koosseisus Mauno Meesit, Tiit Kikas ja Jaagup Tormis. Enne kui alustati, lausus Mauno paar sõna tema muusikalise väljenduse valikute ja lähenemisviiside kohta. Ta viitas John Cage’i loole „4’33“ ning rääkis, kuidas tema eesmärk on ehitada erinevaid helikihte vaikuse peale. See oli tohutult täpne ja kasulik seletus enne trio loodud muusikamaailmasse ärakadumist. Iga looga asetati üks meeliköitev helikiht teise peale, kasutades erinevaid muusikalisi instrumente ja nende mängimisviise. Katsetused viisid ka selleni, et ühte lugu mängiti osaliselt kolmekesi ühe kitarri peal, mis näitas esinejate suutlikkust kohaneda erinevate pillidega vastavalt sellele, kui kaugele kujutlusvõime neid viib. Ühe loo rikastamiseks kasutati näitleja Karin Raski abi, kes esitas selleks momendiks tagaplaanile jääva muusika peale lühikese teksti pikkade varjude tähenduslikkusest. Oli näha, et trio koostöö sujub ladusalt, et mõistetakse üksteise soove ja väljendusviise ning osatakse üksteist täiendada selle asemel, et proovida üksteisest üle mängida. Kui tuua midagi välja, mis oleks koosseisu loodud muusikamaailma sisse kadumist veel tagant tõuganud, siis vahest kõikide lugude ilma pausideta esitamine, nende omavahel kokku põimimine.

Õhtu kolmas esineja oli ooperilaulja Kirsten Morrison. Tema esitus tõusis teiste hulgast esile erisuguste visuaalsete lahenduste, Kirsteni enda karismaatilisuse ning ooperilaulu ja jõulise elektroonilise muusika sünteesi poolest. Visuaalides võis näha kõike alates abstraktsete kujundite vaheldumisest kuni poolpaljate naistega loopivate videoklippideni välja. Kirsten esitas laule erilise emotsionaalsuse ja tunnetusega, mida süvendas asjaolu, et ta on need laulud loonud erinevate kuulsate luuletajate tundeküllastest tekstitest lähtudes. Ooperilaulu ja elektroonilist bassimuusikat koos kuulda oli harjumatu, aga samas tohutult põnev, mis tekitas sisemise vastasseisu, mille puhul ei oskagi päris täpselt öelda, kas see kooslus lõpuks minu jaoks toimis või ei toiminud.

Punases majas jäi viimaseks esituseks Erik Alalooga industriaalloits „Katastroof ja dünaamika“, kus kaasategevad olid näitleja Eduard Tee, valguskunstnik Karolin Tamm ja videokunstnik Carmen Seljamaa. Tegemist oli tohutult mõjusa teosega, mille keskmes olid erinevate masinate pindadelt kokku korjatud helidest luupima pandud rütmid ning proletaarbiitniku Aleksei Gastevi revolutsioonilise (venekeelse) teksti esitamine. Teema keset toetasid valgus- ja videolahendused, mis aitasid katastroofiideele veelgi lähemale jõuda. Valgusvihud tõid nähtavale lava peale kokku koondatud masinate erinevaid külgi, mis andis märku nende võimsusest ja raskepärasusest, ning videopildis toodi nähtavale etendajate ja masinate lähivõtted. Eriku lavaline liikumine oli kaasahaarav. Tekkis huvi, millest veel heli välja võlutakse ja kuidas erinevad masinad omavahel ühenduses on. Hetk, kus Erik võttis ühe masina luupivate helide järgi tantsima ning andis samale eenduvale osale, mida oli kohelnud masina käena, lõpuks õrna suudluse, viis mõtted sellele, et kogu tegevus ongi justkui masina ja inimese omavaheline suhestumine, kus inimesel on masina vastu austus, mis tuleneb masina vastutulelikkusest inimese soovidele. Toimub koostöö, toimub vastastikune dünaamika.

Punasest majast lahkudes suundusin Lekkerisse, et näha hollandi impro-tehno ja house’i alla liigituvat elektroonilise muusika duot Juju & Jordash. Poisid kasutasid laivmuusika loomiseks erinevaid analoogsüntesaatoreid ja trummimasinaid, mille abil tekitati 1980ndaid meenutavaid lõbusaid ja teatavas mõttes nostalgilisi helimaastikke. Sündihelid viivad mõtteis või pigem isegi alateadvuses tagasi aega, mil vaadati „Twin Peaksi“ ja „Salatoimikuid“. Küllap see on üks põhjustest, miks hetkel on suurt populaarsust kogunud sari „Stranger Things“ („Veidrad asjad“), milles kasutatav muusika on just nimelt 1980ndatele omaste süntesaatorihelidega loodud muusikaline suurepärasus. Aga tulles tagasi Lekkeri öise melu juurde, siis J&J esitus oli tõeliselt energiline ja kaasahaarav. Rahvas tantsis läbi iga uue helikihistuse järjest elavamalt ja ennastunustavamalt, mis andis märku, et iga nooti ja rütmi nauditi. Ehk tundis ka mõni neist seda sama alateadvuslikku nostalgiatunnet. Nostalgia rütmirohkes kuues.

Kahju oli jääda ilma Ajukaja spetsiaalselt selleks sündmuseks ette valmistatud kavast reedel (jäin ilma, kuna olin Maarja Nuudi poolt paigale võlutud) ning samuti pühapäevaõhtusest programmist, mis toimus MIM Stuudios. Kui mõelda, milliseid elamusi pakkusid teised õhtud, siis oleks sellestki võinud kujuneda midagi tõeliselt meeldejäävat ja meeli avardavat.

Festival oli tõeliselt põnevalt kokku pandud, kus põnevat kuulamist võis leida iga vähegi huvitatud ja uuenduslikele katsetustele avatud külastaja. Kahjuks ei olnud külastajaid väga palju. Festival algas Kultuurikatlas, kuhu mahuks kordades rohkem inimesi, kui tol õhtul kohal oli. Kultuurikatel õigustab end kontserdipaigana näiteks Tallinn Music Weeki puhul, mil ruumid jäävad pigem isegi pisut väikeseks. Edasised kohavalikud läksid aga järjest ruumi poolest kokkuhoidlikumaks (Punane maja -> Lekker -> MIM Stuudio) ning võimaldasid end kohaletulnud inimestega järjest enam ühtsemalt tunda ja üksteisega intiimsemas keskkonnas suhelda. Kuigi inimesi ei olnud väga palju, siis võib kohaletulnute kohta siiski öelda, et need inimesed on tõelised muusikanautlejad – melomaanid – kellest mitmed on samuti muusikud või mingil määral muusikamaailmaga seotud. Seega tundus see festival olevat justkui sügisene annus uut ja huvitavat, erisugust ja silmaringi avardavat muusikat neile, kes seda põleva kirega armastavad. Kindlasti on aga tegemist siiski üritusega, mis sobib igale inimesele, kes on vähegi huvitatud popmuusikast eenduvast, põnevate katsetuste ja uute avastustega tegelevast heliloomingust.