Ave Palm: TMW reportaaž (2. aprill)

Eelviimasel Tallinna muusikanädala päeval tulid külastuste otsused vastupidiselt esimesele õhtule juba kuidagi kergemalt, kuna oli teada, et suurt ringijooksmist enam ei soovi ja eesmärk on leida paigad, kus saab mõnusalt pikalt kohapeal olla. Esinejatest olid teenäitajad need, kelle puhul oli teada, et nad ei vea kunagi alt – kindlalt positiivne valik.

Päevasel ajal käisin Musumäel NOËPi noori tüdrukuid hullutavat poppi jälgimas, Telliskivis Funky Busi katusel mängivat kõige fankimat heatujumuusikat viljelevat Lexsoul Dancemachine’i nautimas ning Biit Me plaadipoes Kanada poiste The Lyticsi kaasahaaravat räppi just ainult kuulamas, kuna tegemist on üsna pisikese ruumiga ning inimesi jätkus ka ukse ees olevale trepile küllalt palju. Sealsamas trepi peal loovutasin oma koha ülemisel astmel uutele tulijatele ning tegin enne õhtuseid kontserte melust väikese pausi.

rahvas

Õhtul oli esimene peatus Põrgulava Tallinna Linnateatri keldris, mille kontserdisaal oli pühendatud maailmamuusikale. Esines Orwa Saleh Süüriast. Kontserdi puhul meeldis esinejate loomulikkus ja siiras esitus. Eriti jäi meelde viimane lugu, milleks oli grupi tõlgendus Lydia Koidula / Konstantin Türnpu laulust „Meil aiaäärne tänavas“.

Järgmine ja selleks aastaks viimane peatus oli Rock Café Raadio 2-e showcase. Jõudsime kohale täpselt Ingrid Lukase rikkalikuks vaatemänguks. Tema puhul on kindlasti üks suurtest tõmbenumbritest, meelelahutajatest ja pilguhaarajatest koostöö Twisted Dance Companyga, mis sobib tema loominguga ideaalselt. Olles korra kogu esitust näinud, ei oska seda enam teisiti ette kujutadagi. Väga lummav ja teineteist täiustav kokkumäng. Järgmisena esines Batida, kodanikunimega Pedro Coquenão, kelle muusika tundus tavapärasele rahumeelsele eestlasele ehk liiga tempokas oma pisut harjumatus võtmes, aga lava ees olnud inimesed elasid täiesti kaasahaaratult muusikasse sisse ning lasid rütmidel end enneolematult kõigutada. Batida puhul on märkimisväärne ka asjaolu, et kogu esinemine oli üles ehitatud kindla kavana, mida artist lugude vahel ette luges ning mis toetas tema edukat festivalietteastet. Vahepeal tuli sisse ka poliitilist arvamusavaldust: pisikesele tekstile järgnes ühe selles mainitud noormehe laul ning Batida hoidis enda näo ees noormehe näo hiiglaslikku papist väljalõiget. Kogu ülesehitus oli väga korralikult läbimõeldud, mõtlemapanev ja kvalifitseerus lausa tegevuskunstiks. Kindlasti on tegemist esinejaga, keda edaspidi jälgida.

Temale järgnes viimasel ajal suurt kuulsust kogunud Eesti räppar Reket. Oli näha, et ta oli tol õhtul kindel rahvalemmik. Saal oli puupüsti täis ja kõik elasid muusikale väga hoogsalt kaasa. Mitmel olid sõnad peas, lauldi kaasa, käed üleval ja silmad säramas. Reketi loomingu puhul on nauditav, et sõnum on nii puhas ja üsnagi positiivne, ilma igasuguse liigse ropendamise ja kellegi sõimamiseta. Edasi läks õhtu Kerli loomingu saatel. Tundus, et peale Reketit mõjus tema muusika liialt suure kontrastina, kuna inimeste kaasaelamise ind suuresti vaibus ja paistis, justkui oleks olnud vaja mingit puhverbändi, mis oleks selle vahepealse emotsioonivahetuse lihtsamaks teinud. Siiski oli saalis veel rohkelt inimesi, kuna Kerli sädelev kostüüm ning tõsiselt oskuslik taustabänd ei lasknud veel lahkuda. Tema ettaste lõppedes lahkus aga suur hulk inimesi, millest oli tohutult kahju, kuna õhtu lõpetas Triana Park, kes tõmbas oma karismaatilise laulja, suurepäraste pillimängijate ja rageagainstthemachine’iliku helipildiga järelejäänud inimesed tõeliselt elujõuliselt käima. See oli kohe kindlalt üks paremaid laive, mis selle aasta jooksul nähtud, ning väga korralik ja oodatud lõpp-punkt kogu festivalile.

Kerli

Õhtu lõppedes oli emotsioone palju ja süda puperdas Triana Parkile kaasaelamisest veel terve kodutee. Kuidas siis aga selleaastane festival kokku võtta? Nii suur kui ka soov kõike näha ja igale poole jõuda või kasvõi natukenegi kõrvalprogrammidest osa võtta ei oleks olnud, selle kõigeni siiski ei jõudnud. Pühendusin ainult muusikale, kuna esimese õhtu muljed olid nii positiivsed just põhjusel, et sai avastada uut ja huvitavat helilist kraami. Tõsiasi on see, et lihtsam on valida igal õhtul vaid üks-kaks või äärmisel juhul kolm kohta, mis kõige enam huvi pakuvad. Isegi kui tahaks kokku panna kava ainult sellisest esinejatest, kes väga meeldivad, ning nende pärast linna peal kõvasti ringi joosta, siis õhtu lõpuks neid kõiki kuulama-vaatama minna lihtsalt ei jaksa. Infot saab liiga palju, seltskonnad on liiga erinevad ja kõik sulandub mingisse üldisesse virvarri, millest häid esinejaid on raske sooja mälestusena meenutada. Festival on kindlasti paik, kus kohtab palju sõpru, see on võimalus suhtlemiseks ja isikliku kultuurilise maailmapildi avardamiseks. Toimumispaikade põhjal soovitaks kindlasti külastada linnalavade kodukontserte. Isegi kui need on väga pisikesed ja rahvarohked, on neis mingi soojus ja ühtsus, mis nii mõneski muus paigas jääb kogemata. Muude paikade all pean silmas kaubanduskeskusi, kus kogu ülejäänud melu sees ei ole võimalik muusikast viimast võtta. Saab mingi õrna aimduse, mis võib ka kiirelt ununeda. Neis paigus ei olegi aga eesmärk tõeline muusikanautlemine, vaid hoopis suurema hulga inimesteni jõudmine, mis ennast kindlalt õigustab. Festivalilavadest valmistavad minimaalset või olematut pettumust suured paigad (nt Kultuurikatel, Rock Café, Vaba Lava), kus on palju esinejaid, aga ei ole liialt kitsas ringi liikuda ja kava ei ole niisamuti liiga erinev. Kui tahta süveneda ka kõrvalprogrammi, siis tuleb kindlasti teha mööndusi põhiidee ehk muusika koha pealt, aga seetõttu ongi hea, kui on võimalik terve nädal, mitte ainult eriti tihedal nädalavahetusel ringi liikuda.

Avastamist on palju ning kui piisav eeltöö on tehtud, s.t kava ja artistidega tutvutud, siis leiab kindlasti igast päevast ja õhtust vähemalt ühe meelepärase ja silmarõõmu pakkuva esineja, kelle loomingul tasub ka edaspidi silma peal hoida.

Festivalirong liugleb täiel võimsusel ja alt ei vea!