Category Archives: Arhitektuur

Lea Kreinin: kodune KODA ehk pilguheit tulevikku

Esimest korda KODA-st kuuldes meenus mulle Armin Kõomägi irooniline novell „Anonüümsed logistikud“. Selles loos on anonüümne logistik Martin ehitanud oma perele paarikümne ruutmeetrise elamu, kus pole ühtegi ülearust sentimeetrit. Ka Facebookis on juba aastaid ringlemas videod, kus pisi-pisikesel pinnal on olemas kõik eluks vajalik: mööbliesemed lükkuvad üksteise sisse, voodi surutakse päevaks lakke või vastu seina. Tundub kuidagi vaevaline. Ja mis siis, kui tahad ka päeval teha väikese uinaku? Ei muud, kui hakka aga jälle mööblit kokku voltima…... Loe edasi

Triin Jerlei: Keha naturaalne ehitus

Selleaastase TAB-i sümpoosionist jäi kõlama mõte, et arhitekt peaks oma loomingus mitte ainult arvestama kaasaegseid vajadusi, vaid ka ette nägema tulevasi funktsioone. Ka biennaali korralduses on põhiroll kahel kireva ajalooga hoonel: kui Kultuurikatlas asub TAB-Klubi, siis Siim Tuksami ja Sille Pihlaku kureeritud peanäitus toimub Arhitektuurimuuseumis. Selleaastane näituse teema on „Keha ehitus” ning eesmärk on „uurida ehitamise hübriidvorme”. Kujunduslikult huvitav lüke on ämblikulaadse puitstruktuuri püstitamine muuseumiesisele haljasalale. Struktuur töötab kui ühenduslüli linnaruumi ja muuseumisaali vahel, viidates oma orgaanilisuses ning vormi naturaalsuses nii näituse teemale „Keha ehitus” kui biennaali üldteemale „Isejuhtiv linn”. Puit kui materjal sobib endise soolalao jõulise kiviarhitektuuriga ja pakub külastajale sissejuhatust enne näitusesaali sisenemist.... Loe edasi

Triin Jerlei: Hüperlokaalne linn kui paratamatu tulevik

Tallinna arhitektuuribiennaali suursündmus, sümpoosion „Hüperlokaalne linn“, toimus Kultuurikatlas. Eesmärk ja korraldus olid suurejoonelised – mitte iga sümpoosion ei suuda kohale meelitada Eesti Vabariigi presidenti ega pälvida veebi vahendusel tuhandeid vaatajaid. Teema oli hästi valitud, puudutades korraga mitut ühiskonna valu-/huvipunkti.... Loe edasi

Ivan Sergejev: Ruumilist keskkonda defragmenteerides

Tänapäeva maailm on ülimalt segmenteeritud. Spetsiifiliste erialade teke on loomulik protsess, mis algas juba renessansiajal, mil kogu maailma teadmised said haarata ning esimestesse entsüklopeediatesse kirja panna mitu väga andekat inimest. Paar sajandit hiljem ei mahu aga kogu maailma tarkus enam ühe inimese pähe või paari raamatusse. Aja jooksul on erinevad valdkonnad muutunud aina spetsiifilisemaks, paratamatult üksteisest distantseerudes. Seda on näha kõikjal maailmas, teadusasutustes ja ettevõtetes.... Loe edasi