Category Archives: Performance

Helina Koldek:”Mademoiselle X” ehk elus, aga mitte päris

Cotardi sündroom on vaimne häire, mille all kannatavad inimesed on veendunud, et nad on surnud, et neid ei ole olemas või et neil puudub mõni jäse või siseorgan. Lihtsustatult võib seda kirjeldada nii, et tekib lühis nende aju osade vahel, mis tuvastavad nägusid, võimaldavad eristada iseennast välismaailmast ning loovad seoseid emotsioonide ja tuttavate nägude vahel. Nii võibki juhtuda, et peeglisse vaadates ei teki ühendust nähtava näo ja iseenda vahel, teadvus justkui eksisteerib, kuid sel pole midagi pistmist peeglist vastu vaatava isikuga. Selline enesetaju kaotus tekitab paradoksaalse kõlkumise surnud olemise ja kehatu teadvusena surematu olemise vahel.... Loe edasi

Oliver Issak: “Uncanny You” ei tekitanud hirmutavat ja kummalist tunnet

uncanny – üleloomulik, kummastav, ebaharilik
He could spot mushrooms with uncanny accuracy
(Inglise-eesti sõnastik)

Ühe teatrikriitiku (olgu ta nii algaja kui tahes) moraalse/ühiskondliku/olemusliku vastutuse juurde kuulub pea eranditult nähtud etenduse/lavastuse (lühi)kirjeldus, ülevaade. Olgu selle tava mõttekusega nii kuidas on (püüd taotleda objektiivsust, lugejale taustainfo andmist, teatriajaloo säilitamist järgnevatele põlvedele), see on omaette teema.
Püüdes seda tendentsi natukenegi muuta, asetan selle kohustusliku lõigu oma kirjutise/mõtiskluse/arvustuse lõppu. Ehk teeb see ka minu kirjutise (johtuvalt kontekstist) natukene uncanny’likumaks.... Loe edasi

GALERII: Cirque du Soleil on linnas

 Suurproduktsioon Cirque du Soleil on ka meile jõudnud ja seda etendusega “Varekai”.  Käisime vaatamas, mida kaasaaegsel tsirkuseproduktsioonil pakkuda on ja võime ausalt öelda, et  trikid olid nii julged ja hüpped nii kõrged, et korduvalt pidi ka küünilisem ja karastunum osa publikust ahhetama ja peast kinni hoidma.  Piltidelt võib küll veidi aimu saada millega tegu on, aga kellel närvikõdi isu on, soovitame etendusele minna.... Loe edasi

Kristel Birgit Potsep etendusest “Mina olen Ra”

Jumalal on inimese näojooned ja vastupidi. Raho Aadla “Mina olen Ra” on kütkestav lavastus inimlikkusest.
Etendus viis mu paika, mida keset kiiret arginädalat on üldiselt raske tabada – viibisin 40 minutit kusagil kütkestavas kineetilises energiapaigas. Inimene mõtestati lahti jumaliku olevusena – jumalikkusele omistatud jooned peituvad inimese enda olemuses. Lavastusest kumab müütilist hõngu ning Ra keha rändamine oli mõttega kooskõlas – graatsia ja seletamatu pilk lõid saali maagilise atmosfääri.
Inimeseks olemist avati lavastuses sootuks teisiti, kui varem harjunud olin. Inimlike joontega jumala leidmine endas ning teistes avas mingisuguse uue mõttekäigu ning pani nägema inimlikes tegudes ja mõtetes mingit sorti ülimlikkust. Lavastuses lükatakse “üliinimsuse” mõiste tänapäeval levinud mentaliteediga vastuollu – jumalikkus peitub inimese enda olemuses, mitte domineerimises teise liigi või inimese üle. Lavastus oli suuresti visuaalne ning see mõjus. Minu kui suure glitter’ifänni silmad lõid sõna otseses mõttes särama, kui aina enam särama löövat olendit jälgisin. Nõtkus ei paistnud mitte ainult Ra plastilisest koreograafiast, vaid ka valguse, muusika ja sisu sujuvast ja täpsest sümbioosist. Läbiv kujund on ilmselgelt Päike – etendus algab süttimisega ning lõppeb loojumisega.
Nii palju, kui ka norida ei tahaks, olin üdini armunud pea igasse nüanssi ja liigutusse, mida nägin, ning isegi mu kõrval istunud pisikeste tüdrukute sosin sumbus kuhugi kaugele stressivärinate vahele ära. Lummav visuaal, sisu ja muusika moodustasid ebamaise kogemuse.
... Loe edasi

Anneliis Lepa mõtisklus Iggy Lond Malmborgi lavastusest „Physics and Phantasma“

Hiljaaegu juhtusin lugema kommunikatsioonieksperdi Raul Rebase artiklit, milles ta kirjeldab tänast elu Eestis sellisena, et siin puudub oskus unistada. Oleme sattunud unistuste kriisi, ütleb ta. Tõsi, kui esmapilgul on kõik saavutatud ja jõutud on justkui unistuste tippu, siis ei oskagi nagu midagi rohkemat tahta.... Loe edasi