Category Archives: Tants

Kristel Birgit Potsep etendusest “Mina olen Ra”

Jumalal on inimese näojooned ja vastupidi. Raho Aadla “Mina olen Ra” on kütkestav lavastus inimlikkusest.
Etendus viis mu paika, mida keset kiiret arginädalat on üldiselt raske tabada – viibisin 40 minutit kusagil kütkestavas kineetilises energiapaigas. Inimene mõtestati lahti jumaliku olevusena – jumalikkusele omistatud jooned peituvad inimese enda olemuses. Lavastusest kumab müütilist hõngu ning Ra keha rändamine oli mõttega kooskõlas – graatsia ja seletamatu pilk lõid saali maagilise atmosfääri.
Inimeseks olemist avati lavastuses sootuks teisiti, kui varem harjunud olin. Inimlike joontega jumala leidmine endas ning teistes avas mingisuguse uue mõttekäigu ning pani nägema inimlikes tegudes ja mõtetes mingit sorti ülimlikkust. Lavastuses lükatakse “üliinimsuse” mõiste tänapäeval levinud mentaliteediga vastuollu – jumalikkus peitub inimese enda olemuses, mitte domineerimises teise liigi või inimese üle. Lavastus oli suuresti visuaalne ning see mõjus. Minu kui suure glitter’ifänni silmad lõid sõna otseses mõttes särama, kui aina enam särama löövat olendit jälgisin. Nõtkus ei paistnud mitte ainult Ra plastilisest koreograafiast, vaid ka valguse, muusika ja sisu sujuvast ja täpsest sümbioosist. Läbiv kujund on ilmselgelt Päike – etendus algab süttimisega ning lõppeb loojumisega.
Nii palju, kui ka norida ei tahaks, olin üdini armunud pea igasse nüanssi ja liigutusse, mida nägin, ning isegi mu kõrval istunud pisikeste tüdrukute sosin sumbus kuhugi kaugele stressivärinate vahele ära. Lummav visuaal, sisu ja muusika moodustasid ebamaise kogemuse.
... Loe edasi

Anneliis Lepa mõtisklus Iggy Lond Malmborgi lavastusest „Physics and Phantasma“

Hiljaaegu juhtusin lugema kommunikatsioonieksperdi Raul Rebase artiklit, milles ta kirjeldab tänast elu Eestis sellisena, et siin puudub oskus unistada. Oleme sattunud unistuste kriisi, ütleb ta. Tõsi, kui esmapilgul on kõik saavutatud ja jõutud on justkui unistuste tippu, siis ei oskagi nagu midagi rohkemat tahta.... Loe edasi

Katrina Helstein: Keity Pook ja Sigrid Savi – Januse kaks nägu

Septembris käisin minagi kaemas Sõltumatu Tantsu Laval Premiere’i kandidaate – viite koreograafi, kes soovisid oma etendusi edasi arendada. Viiest said seda teha kaks. Veider küll, aga need kaks etendust oleks nagu ühest ja samast inimesest, õigemini küll üks lugu kahest vaatevinklist vaadates. Keity Pook ja Sigrid Savi – mõlemad noored heledapäised naisterahvad – mõjuvad otsekui Januse kaks nägu. Üks ehk Keity Pook lahendab närvinõksatusi, mis keerlevad naha all, moodustades metafoorses nägemuses kehastatud sotsiaalse võrgustiku. Teine ehk Sigrid Savi lahendab füüsilist maailma ehk ümbritsevat makrotasandit, tekitades enda ümber otsekui kupli, kuhu ta tõmbab vaataja sisse, luues sellega uue võrgustiku.... Loe edasi

FESTIVALIDE KALENDER 2017

JAANUAR
1.–7.01., Tallinn VI TALLINNA BACHI MUUSIKA FESTIVAL „BACHFEST“
1.–8.01., Tartu IV TARTU TALVEMUUSIKA FESTIVAL
7.–15.01., Pärnu PÄRNU NÜÜDISMUUSIKA PÄEVAD
20.01.–2.04., üle Eesti FESTIVAL „KOOLITANTS“
21.01., Tallinn INTSIKURMU TALIFESTIVAL
21.–22.01., Elva MONOMAANIA
25.–29.01., Tallinn DOCPOINT TALLINN
27.01.–5.02., Tallinn, Tartu, Pärnu, Jõhvi, Peterburi MUSTONENFEST... Loe edasi

“All My Friends Are Ecstasy” Kaia Otstaki värvides

They crack me up and kill me at the same time. Nendega on fun, kuid kõigel pöörasel on ka piir. Me ei taha tunda hirmu millegi nii inimliku vastu nagu puudutus. Kogeda seda haarangut usalduse kinnises atmosfääris, tunne nagu lämbuks. Inimkontaktide süsteem tundub kui lõputu rägastik, kogu see vahetu kohalolek ja emotsioonide värvingud, aga lõppude lõpuks tuleb lahti lasta kõigest, mida kinni hoida ei jaksa. Seega lähme, lähme koos elu unustama.” Nõnda seisis Sõltumatu Tantsu Lavale jõudnud lavastuse “All My Friends Are Ecstasy” kirjelduses. Meie blogija Kaia Otstak väljus tekstimeediumist ning sisenes lavatükki värvide kaudu. Tulemus on siin:... Loe edasi