Category Archives: Tants

Kultuur.info nädalasoovitused 13.–19.11.2017

Novembrikuu karges õhus ja hämarates nurgatagustes kaigub Cthulhu kutse. Kes sellele hurmavale hüüdele vastata ei soovi, peab leppima Pöffihundi ulgumise, ohtliku muusika, improviseeritud huumori, pangesalati ning võib-olla isegi väikese jalakeerutusega simmanil … Valik on teie!... Loe edasi

Helina Koldek:”Mademoiselle X” ehk elus, aga mitte päris

Cotardi sündroom on vaimne häire, mille all kannatavad inimesed on veendunud, et nad on surnud, et neid ei ole olemas või et neil puudub mõni jäse või siseorgan. Lihtsustatult võib seda kirjeldada nii, et tekib lühis nende aju osade vahel, mis tuvastavad nägusid, võimaldavad eristada iseennast välismaailmast ning loovad seoseid emotsioonide ja tuttavate nägude vahel. Nii võibki juhtuda, et peeglisse vaadates ei teki ühendust nähtava näo ja iseenda vahel, teadvus justkui eksisteerib, kuid sel pole midagi pistmist peeglist vastu vaatava isikuga. Selline enesetaju kaotus tekitab paradoksaalse kõlkumise surnud olemise ja kehatu teadvusena surematu olemise vahel.... Loe edasi

GALERII: Cirque du Soleil on linnas

 Suurproduktsioon Cirque du Soleil on ka meile jõudnud ja seda etendusega “Varekai”.  Käisime vaatamas, mida kaasaaegsel tsirkuseproduktsioonil pakkuda on ja võime ausalt öelda, et  trikid olid nii julged ja hüpped nii kõrged, et korduvalt pidi ka küünilisem ja karastunum osa publikust ahhetama ja peast kinni hoidma.  Piltidelt võib küll veidi aimu saada millega tegu on, aga kellel närvikõdi isu on, soovitame etendusele minna.... Loe edasi

Kristel Birgit Potsep etendusest “Mina olen Ra”

Jumalal on inimese näojooned ja vastupidi. Raho Aadla “Mina olen Ra” on kütkestav lavastus inimlikkusest.
Etendus viis mu paika, mida keset kiiret arginädalat on üldiselt raske tabada – viibisin 40 minutit kusagil kütkestavas kineetilises energiapaigas. Inimene mõtestati lahti jumaliku olevusena – jumalikkusele omistatud jooned peituvad inimese enda olemuses. Lavastusest kumab müütilist hõngu ning Ra keha rändamine oli mõttega kooskõlas – graatsia ja seletamatu pilk lõid saali maagilise atmosfääri.
Inimeseks olemist avati lavastuses sootuks teisiti, kui varem harjunud olin. Inimlike joontega jumala leidmine endas ning teistes avas mingisuguse uue mõttekäigu ning pani nägema inimlikes tegudes ja mõtetes mingit sorti ülimlikkust. Lavastuses lükatakse “üliinimsuse” mõiste tänapäeval levinud mentaliteediga vastuollu – jumalikkus peitub inimese enda olemuses, mitte domineerimises teise liigi või inimese üle. Lavastus oli suuresti visuaalne ning see mõjus. Minu kui suure glitter’ifänni silmad lõid sõna otseses mõttes särama, kui aina enam särama löövat olendit jälgisin. Nõtkus ei paistnud mitte ainult Ra plastilisest koreograafiast, vaid ka valguse, muusika ja sisu sujuvast ja täpsest sümbioosist. Läbiv kujund on ilmselgelt Päike – etendus algab süttimisega ning lõppeb loojumisega.
Nii palju, kui ka norida ei tahaks, olin üdini armunud pea igasse nüanssi ja liigutusse, mida nägin, ning isegi mu kõrval istunud pisikeste tüdrukute sosin sumbus kuhugi kaugele stressivärinate vahele ära. Lummav visuaal, sisu ja muusika moodustasid ebamaise kogemuse.
... Loe edasi

Anneliis Lepa mõtisklus Iggy Lond Malmborgi lavastusest „Physics and Phantasma“

Hiljaaegu juhtusin lugema kommunikatsioonieksperdi Raul Rebase artiklit, milles ta kirjeldab tänast elu Eestis sellisena, et siin puudub oskus unistada. Oleme sattunud unistuste kriisi, ütleb ta. Tõsi, kui esmapilgul on kõik saavutatud ja jõutud on justkui unistuste tippu, siis ei oskagi nagu midagi rohkemat tahta.... Loe edasi

Katrina Helstein: Keity Pook ja Sigrid Savi – Januse kaks nägu

Septembris käisin minagi kaemas Sõltumatu Tantsu Laval Premiere’i kandidaate – viite koreograafi, kes soovisid oma etendusi edasi arendada. Viiest said seda teha kaks. Veider küll, aga need kaks etendust oleks nagu ühest ja samast inimesest, õigemini küll üks lugu kahest vaatevinklist vaadates. Keity Pook ja Sigrid Savi – mõlemad noored heledapäised naisterahvad – mõjuvad otsekui Januse kaks nägu. Üks ehk Keity Pook lahendab närvinõksatusi, mis keerlevad naha all, moodustades metafoorses nägemuses kehastatud sotsiaalse võrgustiku. Teine ehk Sigrid Savi lahendab füüsilist maailma ehk ümbritsevat makrotasandit, tekitades enda ümber otsekui kupli, kuhu ta tõmbab vaataja sisse, luues sellega uue võrgustiku.... Loe edasi