Eerika Eensalu: lavamüsteerium valguse ja pimedusega

“Käidi ja külvati varjude seemneid, sest valgus hakkas võrsuma”
Lavaline serenaad ühes vaatuses Artur Alliksaare tekstidele
Varres, Kolle, Kulpsoo / Kilgi, Kirikal, YXUS Ensemble
Black Box Studio
10. aprill 2016

Päikeselisel pühapäeva õhtupoolikul, 10. aprillil 2016 võtsin ette väljasõidu Viimsisse, kus tuliuues kontserdipaigas, Black Box Studios, toimus Eesti Muusika Päevade järjekordne muusikasündmus. Kavas oli helilooja Ardo Ran Varrese lavaline serenaad “Käidi ja külvati varjude seemneid, sest valgus hakkas võrsuma” Artur Alliksaare ööteemalistele tekstidele. Lavastaja Liis Kolle, valguskunstnik Oliver Kulpsoo, kostüümikunstnik Reili Evart, helirežissöör Tammo Sumera. Muusikuteks Jaanika Kilgi (sopran), Taniel Kirikal (bariton/kontratenor) ning YXUS Ensemble koosseisus Mihkel Peäske (flööt/bassflööt), Toomas Vavilov (klarnet/bassklarnet), Peeter Sarapuu (fagott/kontrafagott), Harry Traksmann (viiul), Laur Eensalu (vioola), Leho Karin (tšello, kunstiline juht), Madis Metsamart (löökpillid).

Kontserdipaika sisenedes toimus täielik ümberlülitumine teise reaalsusesse. Publik sai piletikassa vastu paigutatud kastist võtta endale paki seemneid, mida mulda külvata (tore idee, arvestades, et EMP-i selle aasta läbiv teema on “Roheline heli?”). Edasi liikudes ootas erinevate valguslahendustega kohvik, mille laes asetsesid kaks suurt lühtrit ning hõljus ringi udu – nagu unenäomaailmas. Atmosfäär oli tabav.

Lõpuks lasti ootusärevuses publik saali ning kell kaheksa algas midagi müstilist. Kogu muusikute seltskond musitseeris esialgu suure valge eesriide taga. Valguskunstnik tegi eesriiet kasutades huvitavat varjuteatrit, mille taustaks Ardo Ran Varrese muusika ning Alliksaare luule.

Kui eesriie langes, sai muusikutega lähemalt tutvust teha. Kostüümikunstnik püüdis suhteliselt minimaalsete vahenditega siduda teose pealkirja lavastuse kontseptsiooniga. Lavakujundus oli võrdlemisi minimalistlik (muusikud asetsesid erinevatel tasapindadel, üksteisest eraldi) ning instrumentalistide selgadele olid kinnitatud oksad, mis andis etendusele küllaltki huvitava ruumilise mõõtme. Kuigi ma ei tea, mis tunne oli neil oksad seljas mängida (ja liikuda), siis usun, et selline kunstiline valik õigustas ennast igati. See oli teistmoodi ja huvitav.

Viimsi Black Box Studio näol on tegemist väga toreda uue kontserdipaigaga. Linna keskusest siiski veidi kaugel, aga võib-olla see ongi asja pluss. Tabasin ennast mõttelt, et see kontserdipaik on pindalalt ilmselt suurem kui Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia kõik saalid kokku. Viimane kord, kui EMTA kammersaalis kontserdil käisin, oli distants publiku ja muusikute vahel vaevalt üks meeter – publik ei mahtunud saali ära ning lauljad laulsid praktiliselt vahekäigus. Ebanormaalne olukord. Viimsi Black Box annab aga artistidele ja lavastajatele oluliselt suurema mängumaa. Distants publiku ja muusikute vahel oli soliidne ja õhku oli samuti.

Muusikalisest poolest. Meil on väga vedanud, et meil on selline kollektiiv nagu YXUS Ensemble, kes läheb kaasa igasuguste, mõnikord lausa pööraste ideedega ning sealjuures säilitab oma muusikaliselt kõrge taseme. Kogu ansambel musitseeris professionaalselt koos ja ühise eesmärgi nimel. Rõõm oli basspillide (bassflööt, bassklarnet, kontrafagott) kasutamisest. Kontserdilaval kohtab neid pille küllaltki harva. Minu silmis lisasid basspillid kogu loole sügavust ja pehmust.

Ettekandes endas oli palju stiilset. Näiteks meeldis mulle väga, kuidas laulusolist Taniel Kirikal hoidis lauldes käes kaabut, millest kergelt valgust kumas. Ilmselt kõige stiilsem noodi hoidmine, mida näinud olen. See sobis ka esitatava osaga, kus valgustus oli minimaalne ning laulusolist laulis alguses duetis viiuliga, seejärel bassflöödiga. Korraks meenus Arnold Schönbergi “Kuu-Pierrot”, kuigi oma helikeelelt oli esitatud teos lihtsam (selle kõige paremas tähenduses) ning paremini jälgitav. Kirikali hääle tämber on väga lummav. Seda tõestas ta V osas “Täiskuu” (laul “Sidruniballaad”), kus saime mitu minutit nautida tema ülemheli valdamise kunsti. Samal ajal Kirikali lavale tulekuga tõusid oma kohtadelt neli instrumentalisti, haarasid kätte kausipillid ja nuiad, millega nad tekitasid maaväliseid helisid ning moodustasid Kirikali ümber piiramisrõnga. Nad jälitasid teda terve ballaadi kestel ning läksid seejärel tagasi oma kohtadele, mille järel toimus väga sujuv üleminek järgmisele osale. See oli suurepärane keskosa kogu teosele.

Sopran Jaanika Kilgit olen märganud juba varem. Mulle meeldib väga tema kammerlik ooperihääl ja väga hea ansamblitunnetus ning diktsioon ja näitlemisoskus. Ta tegi mitu hästi tabatud soolonumbrit ning päris mitmel korral võttis mul naeru suule. Näiteks laulis ta fraasi “Viiulid mängivad, viiuldajad vaikivad”, kuigi samal ajal oli tema partneriks tšello. Ta suutis selle usutavaks laulda ning ka tšellisti elu põnevamaks teha. Teose VI osas “Öökuninganna” (laul “Olen ürgloitsu logose laps”) tormas Kilgi lavale nagu otse Mozarti “Võluflöödist” Öökuninganna tegelaskujuna – uhke ja enesekindlana. Need, kes kohale tulid, nägid, kui äge oli Kilgi kostüüm (risti-rästi tuledega kaunistatud, suur kroon peas), mille ta väga hästi välja kandis.

VII osa “Duett” (laul “Seraafiline serenaad”) oli väga hingestatud ja kaunis. Lauljate hääled on tämbriliselt väga sarnased ning kohati tekkis tunne, et laulab üks inimene kahehäälselt. Tõepoolest olid nad nagu üks organism. Sellele järgnes VIII osa “Virmalised” midipillidele, mille peaosades klarneti- ja löökpillimängija. Pillid olid ühendatud valgustusega ning mängides aktiveerus tõeline valgusmäng.

Esimene osa “Hällilaul” ning viimane osa “Hommik” raamisid selle teose unenäoliseks maailmaks ning olen rõõmus, et kõik jäi hea maitse piiridesse. Teos oli kergesti jälgitav ning osade vahel sujuvad üleminekud. Väikese võidu saavutasin sellega, et mu kotis olid päikeseprillid, mille valgusmängu ajal endale kahetsust tundamata ette panin. Seega ei seganud mind ka kohati järsud valgussähvatused. Alatähtsustada ei saa ka helirežisööri tööd. Helid olid suurepäraselt tasakaalus – üksteisest üle mängimist ei toimunud ning ükski pill ei kõlanud ansamblis rohkem solistlikult kui teine. Lauljaid oli samuti hästi kuulda. Väga nauditav.

Kavalehel on kirjas, et tegemist pole ooperiga, vaid pigem on see vaba vormiga stseenide jada. Mul jäi aga peas kummitama enda väljamõeldud žanr – lavamüsteerium valguse ja pimedusega, sest lisaks muusikutele oli teoses veel kaks peategelast – valgus ja pimedus.

Eesti muusika päevad 2016 kestavad 7. kuni 16. aprillini.