Katrina Helstein: Mis siis täpsemalt põletab?

“Elagu, mis põletab”

Mis siis põletab? Ja mis elab? Jutt käib EMTA lavakunstikooli XXVII lennu etendusest Adamson-Ericu muuseumis, mis on eesti kujutavast kunstist 20. sajandi alguskümnenditel: pallaslastest, Tuglasest ja aabitsakukest ehk Ants Laikmaast. Mis siis eesti saja aasta taguseid kunstnikke-kirjanikke-tantsijaid põletas? Mis elama sundis? Ei teagi. Nii faktirikast ja asjalikku etendust ei oskagi kuidagi kohe võtta. Kohati tundub, nagu oleks hull mees või siis naine (kursuse juhendaja Anu Lamp teeb ka kaasa) otsustanud vürtsikate lugudega entsüklopeedilist kunstilugu kodumuuseumis maha mängida. Etendusest saame teada Klimti reformkleidist, mida Laikmaagi kannaks, Mari Koorti esimesest kohtumisest oma töönarkomaanist tulevase abikaasa Jaan Koortiga, Konrad Mäe kombest istuda tundide kaupa kohvikus, Pariisist, kus Debussy debüüdile amfiteatris plaksutati tormiliste ovatsioonidega, ja kui kodanlus ei plaksutanud, siis mindi tollele rusikatega kallale.

Mis siis pani inimesi füüsiliselt kähmlema õiguse eest kirjutada, joonistada, tantsida, luua teisiti? Pariisi kohvikus istusid Ado Vabbe, Aleksander Tassa, Friedebert Tuglas, Konrad Mägi ja lugesid tolleaegse Postimehe arvamisi 20. sajandi alguse Eestis nende kunstist, kirjutistest, tantsimistest. Kunstnikud-kirjanikud kirtsutasid eesti kriitikute peale nina. Tuglas (see Karl Laumetsa mängitu) teatas kibestumusega, et ta ju loob endale, talle isiklikult peab meeldima tema kirjutatu. Ja selliselt kõlab see nagu solvunud lapse kisa, kuid ometi saab Tuglasest kirjanduspaavst. Tema tekstid ei saa ainult temale endale meeldida.

Kohati siiski – kuulates Tuglase tekste laval etteloetuna, on nad igavad. Ja mitte sellepärast, et Laumets neid lugeda ei oska, vaid nad mõjuvad omaette lugemise tekstidena paremini. Aga nende mõte ongi maha rahustada olustikupildikesi, näiteks Chagallile kingi loopivast Karin Lutsust, või  kunstiteoseid elavaks mängivaid Ester Kuntut ja Liisa Saaremäeli, Henri Toulouse-Lautreci naisi. Naljakas, kuidas see mõjub, kui keegi püüab järele teha kunsti, mis on nii malbe, mis näitab naisi frivoolsetena, kisub nad pisut alasti. Ja korraga pannakse nad lavale, füüsiliselt, nii nagu ka elavaks tantsitud Henri Matisse´i „Tants“ või futurism tolle jõhkruses. Kõik muutub naljakaks ja abstraktseks. See ongi see füüsiline etüüd, mis vaheldub kunstnike-kirjanike iseloomustuste ja elulugudega. Kuid mitte millegagi ei minda liiga põhjalikuks ega kaugele. Nõnda muutub kõik pealispindseks virvenduseks. Ja see ei põleta.

Tekstid on kokku pandud kultuurilooliste allikate ja arhiivmaterjali põhjal – kindlasti saaks Vabbe, Tassa, Tuglase, Lutsu, Mäe ja Koorti vahele joonistada ka intriiginiidikesi, aga sellega peaks vististi tegelema dramaturg. Intriigikesi ju on. Lutsu ja Vabbe suhe. Mari ja Jaan Koorti vastuolud. Lahti mängitud üksindus, mis iseloomustab Karin Lutsu, võiks meid ju rohkem puudutada, seda ei saa aga lubada. See pole kunstiajalootunni ega ka antud etenduse mõte. Vaja on tutvustada, kasvatada, õpetada ja seda kõike naerma ajades. Arhiividest leitud lugudesse on kirja pandud Jaan Koorti kõrvetav loomisvajadus või Jürgen Ganseni mängitud Konrad Mäe põlevad silmad, mis mõjuvad publikule kummastavalt, nagu oleks too ehtne Konrad Mägi, Nikolai Triigi maalilt maha astunud ja oma tungivate silmadega pilgu publikusse heitnud. Nii mõnigi vanem daam esireast, ja isteridu oli kolm ses pisikeses muuseumitoas, kordas pärast etendust, et oh seda ehtsat Mäge. Oli küll ehtne!

Igal juhul ootan ma uuelt lavakakursuselt lisaks komöödiale ja absurdile (mis kohati ka siinses etenduses pead tõstis) põhjani minevat inimese traagikani jõudmist. Ja nagu ma vilksamisi laval nägin, siis materjali ju on, nii esinejate kui ka lugude osas, mis ellu äratada. Jõudu!