Mari Emmus: NUKU teater „Dorian Gray portree“

Eesti suvelavastused on minu jaoks kui roosa vein: ei valge, ei punane, ei vaimustav, ei kurvastav. Pigem on tegu millegi vahepealsega, mille puhul lõpphinnang sõltub seltskonnast ja serveerimise temperatuurist. Vahel ka mullist.

NUKU teatri täiskasvanutele mõeldud suvelavastus „Dorian Gray portree“ baseerub Oscar Wilde’i samanimelisel teosel, mille esmatrükist on möödas 125 aastat. Wilde’i isiklikku elu enim kajastav taies viskab õhku filosoofilis-elulise küsimuse: kas tähtsam on pakend või sisu?

Lavastust mängitakse Heliose kinos, mille ruumides näidati filme viimati 20 aasta eest ja mis paikneb Sauna tänaval. Võib väita, et just Sauna tänav on praegu üks vanalinna ööelu pulbitsevamaid lõike, kust võib leida meelelahutust igale maitsele. Kinomaja, mille seintelt on kadunud krohv ja laest värv, lisab nüansse Wilde’i loole: armastas Dorian ju päris lõpuni tunda elu pulssi oma soontes. Ka siis, kui ilu tema hingest oli ammu kadunud.

NUKU nimetab tükki visuaaltragöödiaks ja seda ta ka on. Lavastuse tugevaim ja kiidusõnu vääriv külg on visuaalne: video- ja valguskujundus oma mitmekülgsuses. Videolahenduste kasutamine on viimastel aastatel teatri lahutamatuks osaks kujunenud ja teatrisaalis tekib vahel tunne, et liikuvad pildid pole alati põhjendatud valik. Selle lavastuse puhul on ’filmi’ lisamine ja sellega mängimine aga igati õigustatud. Meeldejäävamatest lahendustest võiks esile tuua videoprojektsioonid mitmekihilisel nöörkardinal ning näitlejate tantsu „Püha Augustinuse kiusatuse“ taustal.

Kahjuks on Dorian Gray suvelavastuse nõrgaks küljeks osatäitjate näitlemine. Enamik laval viibijatest mängivad oma rolli – just nimelt mängivad seda –, otsekui oleks tegu koolinäidendi või mõne eesti telesarjaga. Mart Müürisepa Dorian suudab oma rolli suures osas välja kanda, kuid hiilgavaks osatäitmiseks seda siiski pidada ei saa. Müürisepast lihtsalt ei kiirga laval olles seda nartsissismi, millele tema tegelaskuju on üles ehitatud. Andres Roosileht (Henry) ja Tarmo Männard (Basil) mõjuvad 19. sajandi härrasid etendades ülepingutatult teatraalselt. Vaid vestist, näpitsprillidest ja kaelasidemest ei piisa, et mõjuda suursuguselt. Ehk oli vähene usutavus osaliselt mõjutatud ka sellest, et tagumisse ritta polnud vahepeal näitlejaid kuulda. Järgmisel korral võiks soovitada kõvemat häält või mikrofone.

Alastus teatritükis tekitab minus alati küsimuse: kas riietest loobumine annab midagi rollile juurde? Sibyl Vane’i paljastatud ülakeha peab Tõnu Lilleorg [1] lavastuses õigustatuks. Mina aga ei nõustu: leian, et Sibyli ahastus oli etenduses tajutav ka kleidist väljumata. Usun, et hea näitleja suudab rolli edasi anda ka riided seljas. Aga võib-olla olen ma salamisi puritaan ka, kes teab …

Etenduse suurim üllataja oli kavaleht – kohustuslik buklet, mis enamasti sisaldab palju pilte ja vähe teksti. Käesoleval juhul oli aga positiivselt üllatav nii sisu kui ka vorm: kogum postkaarte, mis jagasid faktiteadmisi ajaloost, eluloost, kirjadest ja kunstist. Selline detailideni läbimõeldud ja hästi kujundatud lahendus pakub puhast rõõmu.

Mida aga arvata fantastilise algtekstiga suvelavastusest, kui eriline kirg selle žanri vastu puudub? Jääksin ehk paralleeli juurde, et mulli oli ses tükis omajagu, serveerimistemperatuur oli sobiv ja seltskonda, kellega tükki vaadata, saab igaüks ise valida.

[1] http://kultuur.err.ee/v/teater/b1283aef-352e-4a20-b592-9af570690930