Farruhruz Susi: 12 patukahetsuse psalmi

Kontserdisari „VITRAAŽID”, kavas Alfred Schnittke „12 patukahetsuse psalmi”, 27. novembril Viljandi Jaani kirikus.

Kontserdisarja „VITRAAŽID” teine kontsert oli vaimuliku muusika teenistuses. Eesti Filharmoonia Kammerkoori esituses kõlas Alfred Schnittke „12 patukahetsuse psalmi”. Kontserdid toimusid 27. novembril Viljandi Jaani kirikus ning päev hiljem Tallinna Niguliste kirikus. Siinkirjutajal oli au osa saada Viljandi kontserdist.

Mainitud teos on suur väljakutse nii esitajatele kui ka saalis kuulajatele. Tegemist on maailma kooriklassika tähtteosega. 1988. aastal, mõni aasta enne Nõukogude Liidu lagunemist kirjutatud „12 patukahetsuse psalmi” võib näha oma polüstilistilistes kollaažides jõudmist uue ajastu künnisele. Tegelikult tähistati selle teose sünniga aga ristiusu 1000. aastapäeva Venemaal.

Teose alusena kasutab Alfred Schnittke tekste vana-vene 16. sajandi üleskirjutuste kogumikust. Nii on nende puhul tegemist vene vaimulike rahvalauludega, mis ei oma aga mingit seost õigeusu kirikulauluga. Hingedekuu viimastel päevadel ja vahetult enne advendiaja algust on säärane kontserdielamus enam kui rikastav.

Enamik kaheteistkümnest psalmist peegeldavad vene liturgilise laulu meloodilisi ja rütmilisi laade – ometi on muusikaliselt neist küllalt erinevad. See tsükkel pakub koorile väga keerulisi intonatsioonilisi probleeme, mis Eesti Filharmoonia Kammerkoori poolt väga suure meisterlikkuse ja tasakaaluga lahendati. See muusika on täis dissonantse, mis aga kõrvale loomulikud ja ilusad kõlavad – eriti veel madala burdooni saatel.

Peadirigent Kaspars Putniņš komponeerib oma kätega täiusliku Jumala palve. Laulab siin ju inimene, kes on kõigest vaba – inimene, kel on õigus olla vaba Jumala palge ees. Selle teose idee võiks suunata inimesi end enam otsima, oma hinge puhastama ja karastama. Tihti väga kõrgele ulatuvad häälepartiid võiksid meid kirgastada, meid meie püüdlustes tagant tõugata. Klassikalisele kõrvale on Schnittke „12 patukahetsuse psalmi” täis puhtuse järele kiirgavaid dissonantse – on harjumatu ja samas nii loomulik.

Viljandi Jaani kirik saab taas ühe suurepärase kontserdi tunnistajaks. 45-minutiline teos on sadakonnale kuulajale enam kui piisav, et advendiajaks sügavamat mõtlemisainet pakkuda. Jaani kiriku võlvialused huugavad kulminatsioonilise kõlajõu tulemusel. Ja veel vaibuminegi kaheteistkümnendas psalmis on läbi viidud kui omaette kulminatsioon.

Teose lõpus kõlav tutti re-mažoor oleks kui viimane koputus meie südametunnistusele – tenorisolist, kes on sunnitud küündima oma soolodes väga kõrgele, seikleb siin lõpuski toonikast kõrgemal es-i mõjuvälja haardes. Ehk võiks sedagi tunglemist näha kui elu püüdu, kui püüdu Jumala ja puhtuse poole …

Äärmiselt hea meel on selle üle, et Viljandi kirikutes advendiaja saabudes ikka head muusikat kõrgetasemelises esituses kuulata saab. Paratamatu on kahjuks asjaolu, et Viljandi on viimastel aastatel üha enam harrastusmusitseerimise teed läinud. Ühelt poolt on selle põhjuseks kontserdisaali puudumine – klassikalisi kontserte saab ju pidada vaid Jaani või Pauluse kirikus, kõik muud võimalused – Koidu seltsimaja, Kultuurimaja, Maavalitsuse saal või Pärimusmuusika ait on kergema ja meelelahutusliku musitseerimise jaoks sobivad paigad. Teiselt poolt on Viljandi näol tegemist linnaga, kus pärimusmuusika kõrval ei ole jäetud kohta klassikalise süvamuusika jaoks.