Farruhruz Susi: Puudekummardajate maa

Kontserdisari VITRAAŽID
PUUDEKUMMARDAJATE MAA, Eesti Filharmoonia Kammerkoor, dirigent Kaspars Putninš

Kavas:
Mirjam Tally (1976) „Puudekummardajate maa” segakoorile, lindile ja pärimusinstrumentidele (2014, esiettekanne); tekst: Kristiina Ehin (tõlge inglise keelde: Ilmar Lehtpere)
Kaija Saariaho (1952) „Tag des Jahrs” segakoorile ja elektroonikale (2001); tekst: Friedrich Hölderlin; Kevad, Suvi, Sügis, Talv
Heinz Holliger (1939) „Aastaajad” segakoorile (1975–1978, revideeritud 1979); tekst: Friedrich Hölderlin; Talv III
Ülo Krigul (1978) „Vesi ise” segakoorile ja fonogrammile (2015, esiettekanne); tekst: Ilmar Laaban, visuaal: Aleksander Sprohgis (Tallinna kontserdil)

Kontserdisarja „Vitraažid” avakontsert sisaldas kaht noore eesti helilooja uudisteost, neile lisaks sarnase meelelise olemise ja tunnetusega teoseid soome ja šveitsi autoritelt. Kontserdi ühiseks nimetajaks oli loodus ning inimese sügav ja puhas seotus sellega – 55 minutit kõrgel tasemel koorimuusikat oligi selle selgeks tõestuseks.

Õhtu Kultuurikatlas algas Mirjam Tally teose „Puudekummardajate maa” Tallinna esiettekandega – nõnda oli ka kontsert pealkirjastatud. Noor eesti naishelilooja on suutnud siin väga täpselt tabada Kristiina Ehini lüürilist ja looduseilmelist teksti; puude kohinat ja tuule ulgumist imiteerivad pärimusmuusikainstrumendid sahinapuu ning kõrivoolik. Samuti on nendega ühendatud erinevad hääletekitamisviisid ja elektroonika. Viimased kaks täiendavad teineteist, põimuvad üksteisega. Tulemuseks on lummav loodusläheduse tunne, mis haarab endasse kõik meie ümber ning loob me sisemaailmad justkui üheks.

Maailmakuulsa soome naishelilooja Kaija Saariaho loomingust kõlas „Tag des Jahrs”, mis teeb põgusa ringi aastaaegade keerdkäigule. Need on Friedrich Hölderlini tekstidele loodud neli miniatuuri, milles Saariaho on meisterlikult sidunud hetkede maailmad laiendatud kõlamaailmadega – inimhääle taustal hõiskavad ja rõõmutsevad linnud, tuul ning teised loodushääled loovad äärmiselt intiimse atmosfääri. Loodusläheduse alatoon vaatab meile, kuulajaile, järele – hoiab meid. Justkui viibiks kellegi vägevama ja õrnema kaisus. Ja taas võis täheldada, kuidas elektroonika ja inimhääl oskuslikult põimuvad.

Heinz Holligeri „Aastaaegadest” esitati Talv. Siin võtsid naishääled publiku oma kaitsvasse embusse, moodustades valgustatud triodena nelinurkselt kuulajaskonna ümber hooliva ringi. Pimedusest sekundeeris neile kume meestämber – külma ja kõleduse imiteering, mis on katnud maa. „Kargus on kõikjal – ei paista kevadet oma lillesära ja hurmavate veedega.” Tuleb osata vaid silmad sulgeda, et unustada oma eksistents – või selles sügavalt kahtlema hakata. Kuskil pole midagi, kuid siis kõlab puhas Do-akord – nii puhas, et see teeb haiget. Ja siis võtab taas kargus kõige üle võimust, vaid selleks, et see nukker Do taas tulla saaks ja lõigata läbi selle kohutava üksilduse.

Ülo Kriguli loos „Vesi ise”, mis samuti Tallinna esiettekandele tuli, saavad kokku Maa ja Vesi. Teose helikõrguslik skaala jälgib Maa põhisagedusi (G – päev, Cis – aasta, F – ajastu) ning tekst võrsub sügavalt vee sisemusest. Helilooja nägemuses jääb teos oma eesmärgilt hõljuvana meditatsioonirännaku ja kontsertmuusika vahele. Kolm Maa põhisagedust lasevad taas kuulajal hääbuda kuskile oleluse ja olematuse piirimaile. Viibiksime kui udus ja ometi on ju need kolm toetavat parameetrit, üksust, mis ei lase unustada tegelikku olemise atmosfääri.

Kontsert püsis terviklik ja kompaktne. Valitud esinemispaik Kultuurikatla näol on unikaalne ja laseb esile tulla selle kontserdi kontekstis äärmiselt olulistel komponentidel – hääle avar kaja või hajumine kõrgustesse, inimese ja looduse väga tugev seotus. Ei näe just tihti lauljaid pidevalt heliharki hoidmas – kuulajail endalgi peaks see ühes olema, et tajuda enese kohalolekut, üldse viibimist kui sellist. Ja siis on meisterlik maestro Putninš – nii meisterlik, et me teda tähelegi ei pane, kes laseb muusikal kui maagilistel helidel kõiksuse avarustesse tungida. Sügav hingeline vapustus on see, mis kontserdijärgselt valdab. Just nii kõrgetasemeline peab olema koor, kes soovib nõnda hingeminevalt mõjuda. Pole kahtlustki, et selline repertuaar vajab palju enamat kui filigraanne nootide ja teksti tõlgendamise oskus. Lugupidavas sümpaatias jääme ootama meie esikoori tulevasi etteastumisi!

Foto: Kaupo Kikkas