Helena Tamme intervjuu Eesti muusika päevade kunstilise juhi Timo Steineriga

Seoses Eesti muusika päevadega kirjutavad seitse väljavalitud arvustajat pika ajalooga muusikafestivalist.

Kohtun Eesti muusika päevade (EMP) pikaajalise kunstilise juhi ja helilooja Timo Steineriga ühel üdini hallil ja sombusel laupäevahommikul, kus taevast sajab lauslörtsi ja vaim sumpab faktide asemel mõtestamise radu. Kuid keskendugem peamisele, juba 36. korda toimuvale klassikalise muusika piire avardavale festivalile „Eesti muusika päevad“, mis tänavu toimub 10.–17. aprillini.

Timo Steiner: „Aeg on muusikafestivali korraldamise puhul äärmiselt oluline, tuues need helid, mis enne ka kirjutatud on, meieni. Muusikarahva jaoks on aja tajumine läbi helide hästi konkreetne ja võib-olla konkreetsemgi kui muu rahva jaoks.”

Kas võib öelda, et „nüüdis-“ on suuresti koos sinuga Eesti muusika päevade liideseks saanud? Oled ju õppinud kompositsiooni ja ise kaasajale orienteeritud helilooja, kes pigem tahab kultuurilise taaga tagaplaanile jätta.

EMP-i fookus on peamiselt täna kirjutatud muusikal. Isegi kui need teosed ei ole kõik esiettekanded, on need kirjutatud väga viimasel ajal ehk see on tänapäevase kuulamise ja mõtlemise festival. Festivali põhjus seisneb selles, et ka tollastele Eesti Heliloojate Liidu liikmetele tundus 1979. aastal, et Eesti muusikat mängitakse lihtsalt liiga vähe. Oli soov anda põhjus ja vaba lava, kus seda saaks esitada. Tol hetkel, kui mina tulin, siis oli väga palju head Eesti muusikat ja Eesti heliloojaid, kes olid valmis ka kirjutama.

Sekkute linnaruumi ja lähete otse Solarise keskusesse, pannes iga möödakäija klassikalisi heliteoseid kuulama.

See on ka selline peibutusmehhanism, millle kaudu ennast korra nähtavaks teha. Teisalt on tegemist kunstiliselt väga huvitava ja väljakutsuva keskkonnaga. Solaris kui ehitis ja kaubandusvõrk ei ole kunsti pakkumiseks absoluutselt hea paik. Inimeste tähelepanu on seal hajunud. Kontserdisaalis on ennast palju kergem kehtestada, sest inimesed tulevad juba teatava valmisolekuga. Selles mõttes on tore väljakutse see ruum ületada ja proovida seal ikkagi kunst mõjuvaks mängida.

Sa mainisid ruumiakustikat, mis on ka tänavuse festivali üks kesksetest märksõnadest.

Akustika on inimese ja muusika vahele jääv ruum kogu aeg. Kuivõrd palju me sellele mõtleme… Tegelikult väga ei mõtle. Kui me siin omavahel räägime, siis me ei räägi ka otse, siia vahele jääb mingisugune ruum ja selle helikõlad. Siin ruumis on üsna hea rääkida, need seinad ei ole väga plassid ja peegeldavad. Me saame suhteliselt hästi rääkida. Lisaks muusikalistele ruumidele on väga palju ka teisi ruume. Näiteks uusehitiste puhul tahetakse ehitust väga tihti kunstlikult lahendada ja inimestel ei ole seal hea olla, sest nad ei saa omavahel rääkida – näiteks suurtes elamutes või veel tavalisemalt lennu- ja rongijaamades tuleb see probleem esile. Samamoodi näiteks koolide koridorides, kus ei ole akustilise plaaniga arvestatud ja müra tuleb palju rohkem esile, kui need inimesed tegelikult teevad.

Tallinn oma akustiliste ruumidega on mõnes mõttes õnnetu linn. Siin ei ole väga pikka aega ju akustilise muusika kontserdi jaoks ruume ehitatud. Viimane suur saal on Nordea kontserdisaal, mis on tehtud rohkem elektroonilise muusika jaoks. Lisaks sellele, et nuriseda, on nendel ruumidel ka tegelikult toredad omapärad, mida saab lihtsalt arvesse võtta ja sellisel juhul võib väga toredaid kogemusi saada. Oleme näiteks Nigulistes kontserti andmas ja seal on helidel ülipikk kõla järel. Keegi ei lähegi selle mõttega, et see oleks ideaalne kontserdipaik, vaid inimesed tulevadki sinna nautima akustikat, mis jääb heli ja kuulaja vahele.

Kaasasite tänavusse programmi ka akustika grand old lady Linda Madaliku.

Ta on tõesti fantastiline inimene, kes on peaaegu kõikide viimasel ajal rajatud muusikaliste ruumide juures nende loomishetkel olnud. Need lood on väga toredad ja lõbusad ning ruumid õnnestunud. Tema värvika isiku kaudu püüame akustikale veelgi rohkem tähelepanu pöörata ja seda nii arhitektide, heliloojate kui ka interpreetide poole pealt. See õnnestub kindlasti, sest Linda Madalik on tõesti väga värvikas daam, kelle kogemustepagas on tohutu.

Kus saab Linda Madalikuga kohtuda festivali ajal?

Väike 5-7-minutiline sutsakas on meil temaga päev enne festivali, kui teeme akustikateemalist loengusarja „Välk“ , kus ta räägib minu palvel just mittemuusikalistest ruumidest. Neid arhitekte, kes kontserdisaale ehitavad, on ju päris vähe. Enamasti ehitatakse tavalisi ruume, kus heli levik ei mängi esimesel pilgul nii suurt rolli. Teine koht on festivalil toimuva Ööülikooli loengu salvestus, kus saab Linda mõtteid juba pikemalt kuulata.

Rääkides nüüdismuusikast, siis ma vaatan, et igas žanris on üks haru, mis ütleb, et see on „nüüdis-“, ja sellele tehakse ka festival või eraldi sündmused. Eesti muusika päevad on nimetanud ennast Eesti kõige suuremaks nüüdismuusika festivaliks.

Kahtlemata oleme kõige vanemad. Suurust on ju raske mõista, kas mõõta vaimusuuruse või teoste arvukusega. Seda teed ma minna ei julgeks. Kui faktile tugineda, siis kõige vanemad oleme kahtlemata.

Kas „nüüdis-“ ammendub kunagi või on see põhjatu?

Ikka põhjatu, sest see festival oma pika eaga on tegelikult ikka iginoor. Just seepärast, et inimesed kirjutavad tänast muusikat, mis ei ammendu seni, kuni on heliloojaid ja helisid.

Kas uue muusika loojate seis Eestis on rikkalik?

Seepärast panimegi tänavuse festivali pealkirjaks „Küllus“, sest see seis on hetkel tõesti väga rikkalik. On noori, küpseid, erinevates žanrites tegutsevaid, sümfoonilisi, elektroonilisi, ansamblilisi ja mis iganes võimalustega muusikakirjutajaid.

Milline on sinu jaoks see kõige südamelähedasem sündmus või kontsert tänavusest festivaliprogrammist?

Isiklikult ootan Raadiomajas toimuvat kontserti „Kaks Daami“, kus on kammerorkester ja kaks nüüdismuusikaga kokkupuutuvat viiuldajat-noort daami – Juta Õunapuu ja Triin Ruuben. Suurem osa kavast on ka daamide kirjutatud, mis teeb asja veelgi huvitavamaks, kuigi see on veidi juhuslik, et nii läks.

Ma ei teagi, et laval oleks enne niimoodi need kaks viiuldajat dialoogis olnud. Pannes kokku natukene sarnased asjad, rikastavad nad üksteist. Eriti tore on, et seal on ka kaks soojendusesinejat, väikest daami 6. ja 8. klassist, kes tulevad ja mängivad samuti esiettekande.

Äsja lõppenud festivalil „Tallinn Music Week“ oli üks hästi menukas kontsertsündmus nimega „Klassikalise muusika reiv“. Pandi kaks vastanduvat muusikavoolu kokku ja tehti selline pidu. Eesti muusika päevadel on ka pidu tulemas. Mida seal teete?

Ilma peota üks festival kahtlemata ei saa. Meie peo fookus on eesti heliloojatel ja nende võimalikel vaadetel tantsulisele muusikale. On DJ maailmaga rohkem kursis heliloojaid nagu Tõnu Kõrvits, kes on selles vallas juba väga palju teinud. Teine DJ, festivali kunstiline juht Helena Tulve väga palju, ma arvan, ei ole. Ma ise pean ka sinna katsetama minema. Saab põnev olema, mida sellises kontekstis välja valitakse. Lisaks on mitu uut segažanri katsetust, mida hakatakse sünteesima. Heliloojad toovad seeläbi oma maailma tantsumuusika omale lähemale. Selles suhtes on meie pidu midagi muud kui „Klassikalise muusika reiv“, kus oli olemasolevatest muusikateostest kokkupandu. Meie fookus on täna loodaval.

Kas sul on playlist juba olemas?

Mõni idee on, aga võtan selle täna ette.

Millised lood tulevad selle ülesande peale mõeldes esimesena meelde?

Ma ei ole seda veel päris lukku pannud, aga esimesena tulevad meelde igasuguse huvitava kõlaga lood. Otsin selliste maade tantsumuusikat, mis võib-olla ei kuulu tingimata Euroopasse. Näiteks Austraaliast ja võib-olla Polüneesiast õnnestub ka midagi leida. Just mõnda pilli ja kõlavärvi.

Palun nimeta mõningaid uudisteoseid, mis EMP-il esitamisele tulevad!

Kui akustikateema peale mõelda, siis on midagi, mida ma väga ootan. Linda Madalik on lindistanud püstolipauke, mida ta on erinevates ruumides lasknud. Tema ruumiga tutvumine hakkab niimoodi peale, et lastakse üks pauk ja siis mõõdetakse seda. Ta on neid kogunud, lindistanud ja Sander Mölder on võtnud selle materjali tema käest enda juurde hoiule. Nendest sünnib teos ja ootan väga, mis sellest saab. Teost esitletakse kindlasti Von Krahlis EMP-i peol, aga juba ka arhitektuuri välkloengul. Ühisloome ja mitme inimese peas sündimine teeb sellest põneva teose.

Tähelepanu juhiksin ka ERSO suurkontserdile, sest kui selle orkestri hooaega vaadata, siis ega nende kavas väga palju uut Eesti muusikat kõla. Isu võiks täis saada just kontserdil „Hea Eesti asi“, kus pea kõik on väga värske ja uudislik. Selle kontserdi puhul võiks esile tuua debüüte ehk inimesi, kes ei ole ERSO-ga enne koostööd teinud, alustades dirigendist. Esimest korda tuleb ERSO ette noor dirigent Taavi Kull, kes on dirigeerinud küll Vanemuises, aga mitte ERSO ees. See on tema ja ka kavas olevate heliloojate jaoks suur väljakutse.

Midagi omanäolist on ka akordionikontsert, kus soleerib Henri Zibo, kes on silma jäänud „Klassikatähtede“ saatest. Oma eale vaatamata on tegemist vägagi tõsiseltvõetava mängijaga. Samamoodi debüteerib Riho Esko Maimets, kes on Kanada-Eesti vahepealsel alal helilooja. Teine on Kristo Matson, kes seob omavahel orelit ja orkestrit.

Lisaks on Kristjan Randalu kammerorkestrile kirjutatud teose „Emigrane“ esmaettekanne kontserdil „Kaks Daami“ märkimisväärne sündmus, sest ta ei ole vist kunagi mitte midagi kirjutanud, kus ta ise klaveri taga ei istu. Selline oli meie tingimus ja tema tausta teades arvasime, et tal on see võimekus olemas.

Kuidas esiettekandeid hinnata, mis on hea ja mis mitte? Kuidas seda kontsertkogemuse puhul hinnata?

See on järgmine huvitav küsimus. Oleneb, kuidas esitamine õnnestub. Mõnes mõttes saame muusikat hinnata alles siis, kui seda juba mitu korda kuulnud oleme. Esimest korda oleme lokaatoritega lahti, aga interpreedil võib veel mõni koht ebakindel olla, kuigi tihtilugu mängitakse ikka väga hästi. Just see hetk, kus uus asi alles tuleb välja ja meie peaksime sellele juba hinnangu andma, on küsitav.

Alguses võib uus teos kõlada ju lihtsalt võõralt nagu näiteks teatris esietendus, mis on alati natuke toores, aga see teatav uudsus ja spontaansus tagab jällegi teistsuguse kvaliteedi.

Erinevalt teatrist saab uut muusikateost uuesti alles mõne aja pärast kuulda. Enamasti ei tehta kontserte kümme korda või nädal aega järjest. Tihtipeale tuleb see taaskord ettekandele alles mõne aasta pärast või hoopis mujal maailmas.

Iga kontsert on omas hetkes ainulaadne.

Jah, akustilise või süvamuusika puhul küll, kuigi ka jatsus ei ole võimalik teha sama kontserti mitu. See peab olema väga kõva artist, aga selline praktika pole tavaline.

Kas küllastus on hea nähtus, kui peale seda ei tahakski muud kui akna taga olevat lumesadu vaadata? On neljas aprill ja õues tõesti sajabki lund…

Selleks küllastus tekkima peabki. Ilma selleta ei ole lumi isegi nii nauditav. Küllastus on väga ilus asi, millele on eelnenud väga palju tööd ja kogemusi.

Festivali võib lugeda superteoseks, kuhu kõik annavad oma panuse. Muuseas, päris superteos kirjutatakse antud festivalil ka ja seda tordi peale. Enne kirjutavad mitu heliloojat selle teose jaoks fragmendi. Need pannakse tordile kokku ja interpreedid liiguvad ümber, mängides oma osa sealt pealt ja pärast süüakse see teos ära. Aktsioon toimub koostöös sellise vahva kambaga nagu Ludus Tonalis. Heliloojad kirjutavad teose avalikus ruumis ja kõigil on võimalik näha, kuidas see loomeprotsess toimub. See on natuke sarnane Tallinn 2011 aktsiooniga, kus tehti film, mis hiljem põletati. See on ka selline teos, mis kaob lihtsalt meie sisse ära, väga ilus!

Lapselapsed hakkavad vanavanematelt kunagi selle kohta pärima, kuidas see kõik seal siis ikkagi sündis ja oli…

Võiks ju nii loota, et kui sa sööd midagi muusikalist ära, siis see on rohkem kui lihtsalt tort.

Kui veekristallid reageerivad sõnadele, siis äkki ka moos ja šokolaad reageerivad muusikale?

Ma arvan küll! Eriti kui selle ümber on pilli mängitud. Selline uudishimu on uue muusika juures üldse ääretult oluline. Lugesin just hiljuti vanast ajast, Mesopotaamiast rääkivat raamatutut, kus autor väitis, et nii uudishimulikud ja lõbusad ei ole inimesed maailma ajaloos kunagi hiljem olnud, kui sel hetkel, kui nad leiutasid ratta ja muud põhiasjad, mis inimestel on.

Mida mugavamaks ühiskond muutub, seda vähem on vahetut reageerimist ja emotsiooni. Kas nii?

Kuidagi morniks läheb. Inimesed on hästi tõsised ja kui naerdaksegi, siis mingitel kindlatel hetkedel, kuid võiksime olla märksa dünaamilisemad, nagu seda on Eesti muusika päevad. Ma arvan, et seal on igasuguseid – nii tõelise pühendumise, väga vaikseid ja tugevaid kui ka lõbusaid – hetki. Natuke on sellist edasiviivat pinget inimeste igapäevaellu tarvis, et mitte robotlikuks muutuda. Seepärast on meil ka robotid!

Kas esitategi inimeste programmeeritust kui sellist?

Tegelikult jah, sest robotid sümboliseerivadki teatavat kordamajäämist, masinlikkust ja mõtete kinniolemist. Robotid on oma liigutustega nii planeeritud, et nad ei improviseeri. Kõik, mida nad teevad, on neile etteöeldud.

Robotid tulevad Solarisse Eesti muusika päevade avamisele laulma, aga muul ajal on tegemist jalgpallurite, nn filosoofide meeskonnaga, kus on Platon, Kant, Eukleides, Freud, kes küll ei olnud filosoof, aga peaaegu. Laulavad nad oma filosoofilisi väikeseid kordusi, mille nimel on nendega üle poole aasta vaeva nähtud. Tegijad ise on ka praegu hasardis ja loodame ainult, et nad kohe ümber ei kuku!

Noored „Mini-EMP-i“ korraldajad kindlasti ei kuku!

Kusjuures „Mini-EMP“ on erakordne ettevõtmine kogu Euroopas ja toimub seoses muusika-aastaga, mille puhul on oluline jõudmine nende noorteni, kes ei õpi muusikat ega ole sellega otseselt seotud. Korralduslikult otsisime ka mõttekaaslasi ja nüüd siis gümnaasiuminoored üle Eesti korraldavadki mentorite juhendamisel ühe väikese festivali meie oma sees. Nad on ise teinud kunstilisi otsuseid ja teatavas piires saavad ka raha liigutada. Tiimi kuulub 15 noort üle Eesti, kes on jagunenud kunstiliseks, turundus- ja kommunikatsiooni- ning produktsioonigrupiks. „Mini-EMP-i“ kunstilised juhid on Elisa Polov ja Grete-Ly Pindma. Nende eestvedamisel kõlab 11. aprillil Energia avastuskeskuses tavapärasest kõvasti rohkem muusikat.

Mil määral erinevad „Mini-EMP-i“ kunstilised ideed Teie omadest?

Pigem tuli „Mini-EMP-i“ tegijaid julgustada jõulisemalt eristuma, mis ongi arusaadav. Esimesed otsused tehakse selle pinnalt, mis on nähtaval või kuuldaval. Isegi kui ideid on, siis võib-olla ei ole veel enesekindlust, et neid selgesti lauale panna, sest see valdkond on ka täiesti teistsugune maailm, eriti nende jaoks, kes ei ole sellega enne kokku puutunud.

Klassikaline muusika on ka väga akadeemiline ja hierarhiline eluala, kuigi rühitakse selle poole, et see oleks ka noorele kuulajale kergemini ligipääsetav.

Klassikalise muusika vastuvõtt on komplitseeritud ka seepärast, et eeldab kuulamise tähelepanelikkust enam kui muu muusika. Selle vastu, mida öeldakse, peab olema huvi ja uudishimu ning tahe kaasa mõelda. See on üsna lai valdkond, kus eksisteerib ka äärealasid katvaid valdkondi. Teinekord me ei oska neid vääriliselt välja pakkuda.

Mõnes mõttes on hetkel käimas kaks vastanduvat protsessi – ühest küljest väga üldine liberaliseerumine, teisalt on sahtlid läinud veelgi kinnisemaks ja sügavamaks ja normid nendes niisamuti. Mõnevõrra peab tõsiselt mõtlevaid koostööžanre ning selliseid asju, mida maapind ei ole enne näinud ega kuulnud, rohkemgi austama. Püüd teha midagi uut maailmas, kus eksisteerib suhteliselt vähe originaalsust, on austusväärne nii nagu ka igasugune muu loominguline püüd.

 

Eesti muusika päevade korraldusmeeskonna ideedeväli on piiramatult lai ja festival ise erakordselt heli-, kõla- ja värvirohke. Ainuüksi tänavu kõlab EMP-il üle 30 uudisteose. Kogu kava hõlmab tuntud muusikuid mitmesugustest žanritest ning ühendab mängleva kergusega eri kunstivorme.

EMP-i iseloomustavalt koloriitseks ja uudsusesse kiikavaks kujunes ka laupäevahommikune kohtumine festivali pikaajalise kunstilise juhi Timo Steineriga Müürivahe tänaval.