Helina Koldek käimasolevast David Lynchi eriprogrammist kinos Artis

David Lynchi eriprogrammis linastub lisaks vanameistri enda šedöövrile „Blue Velvet” (1986) ka kaks isepalgelist ja Lynchi täiesti erinevast vaatenurgast tutvustavat uut dokumentaalfilmi: „David Lynh: The Art Life” (Jon Nguyen, Rick Barnes, Olivia Neergaard-Holm, 2016) ja „Blue Velvet Revisited” (Peter Braatz, 2016).

Neile, kes tunnevad suuremat huvi David Lynchi isiku, tema kunsti ja teoseid mõjutanud eluseikade vastu, on „David Lynch: The Art Life” tõeline maiuspala. Film sätib fookusesse David Lynchi kui kunstiku ning ekraani täidavad pidevalt lõuendid, värvid, tekstuurid ja tõelise kunstiniku kombel sigaretti suitsetav David Lynch. Perepiltide, koduvideote, maalide ja isiklike lapse- ning noorpõlvelugude kaudu hargneb lahti paljugi sellest, mis on imbunud otse elust Lynchi filmidesse. Nagu Lynch ise ütleb, siis minevik toonib kõike loodavat. Isegi kui ideed on täiesti uued, on neis mineviku värvi.  Nii peegelduvad tema jutustatavad lood ka tema hilisemas loomingus. Eriti põnev on filmi esimene pool, kus Lynch kirjeldab oma idüllilist lapsepõlve ja tumedamaid toone võtvat noorukipõlve. Juhtumas on salapärased ja müstilised lood, õhus on pahaendelisust, pealispinna all on nii mõndagi peidus. Kahe kvartali suurune maalapp mahutab kõike mõeldavat ja mõeldamatut. Huvitavad on Lynchi noorusaja üksiolemise rituaalid. Istuda päevade viisi toolil ja kuulata tühjenevate patareidega raadiot. Pikaleveniv mitteväljaminemine. Omamoodi huumorinurgana mõjuvad kirjeldused Philadelphia veidratest inimestest. Lynchi lood on kaasahaaravad, nii mõnigi neist on pealtnäha suvaline ja mittemidagiütlev pildike, mis ei vii õigupoolest kuhugi, kuid ometigi on neis kuhjaga pinget ja atmosfääri. Lugude taustaks ekraanile ilmuvad kunstiteosed on tihti väga vaimukalt ja tabavalt valitud, tekitades seoseid ning andes vihjeid, mis muudavad Lynchi loomingu üha arusaadavamaks. Ehkki Lynchi filmidest selles dokumentaalis palju juttu ei tule, on see sellegipoolest väga korralik sammuke tema filmimaailma kummalise õhkkonna tabamise suunas.

„Blue Velvetiga” käsikäes tasub tõsisematel Lynchi fännidel kindlasti ära vaadata ka „Blue Velveti” valmimisele pilku heitev dokumentaal „Blue Velvet Revisited”. Selle autor on tollal 24-aastane filmiõpilane Peter Braatz, kes kirjutas David Lynchile kirja, milles avaldas soovi dokumenteerida „Blue Velveti” tegemisprotsessi. Lynch andis minimalistliku nõusoleku ja nii sündiski käesolev dokumentaal, mis on kokku pandud Braatzi 30 aastat tagasi Super 8 kaameraga filmitud võtteplatsiolmest, fotodest ja intervjuukatketest. Kõige huvitavam osa sellest ühtaegu kaootiliselt ja uinutavrahulikult mõjuvast teosest on kahtlemata tekst – David Lynchi, Dennis Hopperi, Isabella Rossellini jt kommentaarid, mida võinuks rohkemgi olla. Filmi tervik on aga liiga killustunud ja fragmentaarne. Huvitava ja poeetiliselt kauni materjali vahele on eksinud veidi liiga palju tarbetuid kaadreid. Muusikavideolik cool muutub mõne aja möödudes tüütuks ja ka Tuxedomooni, Cult With  No Namesi ning John Foxxi muusikaga soundtrack on ebaühtlane, kord ideaalselt pildiga ühte sammu astuv ja atmosfääri panustav, kord aga väsitava ja pealetükkiva mürana kõrva kriipiv. „Blue Velvet Revisited” on väga lüüriline ja õhuline film, mis ei anna küll eriti palju infot „Blue Velveti” tegemise kohta, kuid sisaldab mitmeid ainulaadseid ja väärtuslikke kaadreid ning põnevaid mõtteavaldusi filmi tegijatelt ja suudab seeläbi siiski kütkestada, hõljudes pidevalt kusagil kõrgustes, portreteeritava filmi kohal, jäädvustades selle mõnevõrra kummastavat meeleolu ja hõngu.