Helina Koldek: Õpilane – manipulaator või märter?

Kirill Serebrennikovi linateos „Õpilane“ (venekeelne pealkiri «(М)ученик» annab sõnamängu kaudu veelgi paremini edasi filmi sisu, koosnedes sõnadest ’piinatu/märter’ ja ’õpilane’) räägib koolipoiss Veniaminist, kellest saab järk-järgult radikaalne piiblijärgija, kes manipuleerib inimestega, õigustades kõiki oma ideid ja tegusid piiblitsitaatidega. Piirekompavast mängust ja provokatsioonist alguse saav pime usukuulutamine võtab aga järjest konkreetsemaid vorme ja hullumeelsemaid pöördeid, kuna nii koolisüsteem kui ka Veniamini kasvatav ema püüavad end tema ideedega kohandada ning tema mõjuvõim kasvab üha. Ainus, kes püüab Veniaminile vastu hakata, on bioloogiaõpetaja Elena, kuid temagi püüdlused upuvad kangekaelse õpilase manipulatsioonidemerre.

Filmi aluseks on saksa näitekirjaniku Marius von Mayenburgi näidend „Märtyrer“, mida Serebrennikov on varem ka teatris lavastanud. Liigne teatrile truuksjäämine on aga filmi üks suuremaid miinuseid. Veniamin esitab piiblitsitaate pidulikult ja kõrgendatud hääletoonil, tema ema emotsionaalsed nutulaulud kodus ja koolis on sedavõrd ülepakutud, et jääb mulje, nagu teeks ta pidevalt nalja, kooliõpetajad ja direktriss on kui inimesteks kehastunud stereotüübid, Veniaminiga flirtiv klassiõde on püüdlikult vaimukas ja kaasaegne… See kõik oleks võib-olla omal kohal teatrilaval, aga filmis mõjuvad sedasorti näitlemine ja üheülbalised karakterid ilmselgete liialdustena, olles kohati lausa koomilised. Loo mõte ja tõsiseltvõetavus kipuvad hajuma, mõnel puhul isegi kaduma, kui näitlejad järjekindlalt meelde tuletavad, et nad näitlevad. Sisuliselt pakub „Õpilane“ siiski palju mõtlemisainet.

Serebrennikov on ühes intrevjuus öelnud: „Usk tuleb alati valu ja traumaga. Algselt oli usk armastus, kuid see ei toimi meie elus, meie maailmas. Nüüd on usk erinevate rahvuste ja riikide agressiivsete möödarääkimiste koht. See on terrorismi- ja eraldamispunkt. See on kohutav.“ Ometigi on pisut raske näha selles loos pelgalt religioonikriitikat. Režissöör ei anna filmis küll üheseid vastuseid küsimusele Veniamini „radikaliseerumise“ põhjuste kohta ja jätab lahtiseks ka selle, kust kulgeb piir siira usu ja manipuleeriva provokatsiooni vahel ning kas seda piiri antud juhul üldse on, aga küllaltki selgelt joonistub välja, et põhiküsimus ei seisne ei usus ega selle puudumises, vaid Veniamini oskamatuses toime tulla oma probleemide ja vastuoluliste tunnetega. Tsiteerides taas Serebrennikovi ennast: „… tüdrukud ei pööra talle tähelepanu ja tema perekonnas on kriis; isa ei ole, ema on lollakas. Keegi ei mõista teda ja ta peab midagi oma egoga ette võtma, et end maailmale näidata: „Siin ma olen!“ See on probleem ja sellest kasvab välja vägivald, katastroof.“

Tsitaadid: http://nofilmschool.com/2016/05/the-student-uchenik-kirill-serebrennikov-interview-cannes-2016