Helina Koldek: Psühhedeelsed rännakud Amazonase džunglis

Colombia režissööri Ciro Guerra unenäoline seiklusfilm „Mao embus“ jälgib vaheldumisi kahe teadlase, Theo (Jan Bijvoet) ja Evani (Brionne Davis) ning neid saatva šamaani Karamakate (Nilbio Torres / Antonio Bolivar) rännakuid Amazonase vihmametsades püha taime yakruna otsinguil.

Film on inspireeritud saksa etnoloogi Theodor Koch-Grünbergi ja ameerika bioloogi Richard Evans Schultesi reisipäevikutest, kuid süžee ei püüa siiski edasi anda konkreetseid ajaloolisi sündmusi ega täpseid fakte, vaid läheb müütilisemat rada pidi. Filmi keskmes ei ole niivõrd maadeavastajad ega nende läbielamised, vaid pigem katse hüljata läänelik loogika ning jutustada lugu Amazonase põlisrahvaste vaatevinklist. Fantastilise elemendi lisamine võimaldab osutada olulisele, kahjustamata samas kohalike elanike pühasid taimi, müüte ja rituaale.

Theo ja Evan saabuvad Amazonasesse umbes 40-aastase vahega – Theo millalgi 20. sajandi algusaastatel ja Evan 1940ndail. Mõlemale saab teejuhiks šamaan Karamakate ja mõlemad läbivad üldjoontes sama teekonna, mille käigus kohtutakse erinevate inimestega ning ollakse tunnistajaks lääne sissetungijate põhjustatud hävingule, mis on laastanud piirkonda nii ökoloogiliselt (kautšukiparunite tegevus) kui ka kultuuriliselt (katoliku kiriku tegevus). Mida kaugemale džunglisse jõutakse, seda intensiivsemaks, vägivaldsemaks ja hullumeelsemaks kohtumised muutuvad. Vast kõige põnevamad on kokkupuuted katoliiklasest hispaania mungaga, kes valitseb kohalike orvuks jäänud laste üle, ning fanaatilise ususektiga, mille liider peab end messiaks.

Rännakute käigus saab selgeks oluline erinevus lääneliku ja traditsioonilise mõtlemise vahel. Nii ühe kui teise mõtteviisi puhul janunetakse teadmiste järele, kuid kogu läänelik teadmine põhineb materiaalsusel. Jõel sõites on nii Theo kui ka Evani põhiprobleem see, et asjade kuhjamise tõttu on oht kanuuga põhja vajuda. Lõputud raamatute, pakkide ja kohvrite kuhilad on aga kõik äärmiselt vajalikud, sest teadmisi tuleb ju edasi anda. Valge inimene on ahne, omakasupüüdlik ega suuda tasakaalukalt tarbida, mis on viinud ka Amazonase hävinguni. Samas aga on see ka põhjus, miks šamaan on nõus Theod ja Evanit aitama: ainus võimalus veel midagi päästa on jagada nendega traditsioonilisi teadmisi. Kuna Karamakate on ühtlasi oma hõimu ainus ja viimane esindaja, ei olegi enam jäänud kedagi teist, kellele teadmisi pärandada.

Teadmiste hankimisel ja edasiandmisel on tähtis roll ka psühhedeelsel yakruna-taimel. Õpetajataime (teacher plant) õigel tarbimisel käsikäes loodusega kooskõlas oleva dieediga on võimalik unenägudes või hallutsinatsioonides kohtuda vaimuga, kes annab erinevaid teadmisi nii haiguste diagnoosimise ja ravimise kui ka toitumise ning taimede kasutamise kohta. Kuna taimsete õpetajate „aktiveerimiseks“ on oluline õige doseerimine koos õige dieediga ning šamanistlikes rituaalides kasutatavate taimede vale annustamine võib olla väga ohtlik, siis palusid külaelanikud, et filmis ei avaldataks yakruna-taime tegelikku nime.

„Mao embus“ on sõna otseses mõttes kohutavalt ilus film. Ühelt poolt võrratu visuaalne ja heliline elamus, teisalt nukker ja hirmuäratav pilk inimesele kui iseennast sabast õgivale maole. Praegune Amazonase vihmamets erineb kardinaalselt kunagisest lopsakast ja külluslikust džunglist ning kuna seda vana hiilgust ei ole tänapäeval enam kuidagi võimalik taastada, otsustas režissöör filmi üles võtta mustvalgelt. Nii peab vaataja kasutama fantaasiat, et luua oma kujutlustes olemasolevast Amazonasest tõelisem Amazonas – see värvikirev paik, mis Amazonas olema peaks. Filmi ainus värviline stseengi kujutab just nimelt unenägu/hallutsinatsiooni, et sümboliseerida tõelise teadmise juurde jõudmist.

Film linastub kinos Sõprus:
http://kultuur.info/syndmus/mao-embus-22/