Helina Koldek:”Mademoiselle X” ehk elus, aga mitte päris

Cotardi sündroom on vaimne häire, mille all kannatavad inimesed on veendunud, et nad on surnud, et neid ei ole olemas või et neil puudub mõni jäse või siseorgan. Lihtsustatult võib seda kirjeldada nii, et tekib lühis nende aju osade vahel, mis tuvastavad nägusid, võimaldavad eristada iseennast välismaailmast ning loovad seoseid emotsioonide ja tuttavate nägude vahel. Nii võibki juhtuda, et peeglisse vaadates ei teki ühendust nähtava näo ja iseenda vahel, teadvus justkui eksisteerib, kuid sel pole midagi pistmist peeglist vastu vaatava isikuga. Selline enesetaju kaotus tekitab paradoksaalse kõlkumise surnud olemise ja kehatu teadvusena surematu olemise vahel.

Prantsuse neuroloogil Jules Cotardil, kelle järgi mainitud sündroom nime on saanud, oli patsient, keda ta oma märkmetes Mademoiselle X-iks nimetas. Too patsient väitis, et tal ei ole aju, närve, rindkeret, kõhtu ega siseorganeid. Kui siin juba paradoksidest juttu oli, siis temagi pidas end samal ajal igaveseks, surematuks. Puuduva siseelundkonna tõttu ei leidnud ta söömisel märkimisväärset mõtet olevat ning suri seetõttu nälga. Surematuse illusioonist kantud nälgimine olevat ka üks sagedasemaid Cotardi sündroomi põdevate inimeste suremise põhjuseid. Tollest samast Mademoiselle X-ist lähtudes ongi Maria Metsalu loonud oma lavastuse keskse kuju, poolfiktsionaalse Mademoiselle X-i, kelle automaatrežiimil tehtavaid toiminguid saab veel mõnel korral Kanuti Gildi SAALis kaeda.

Ja on, mida kaeda. Üksteise järel hargnevad lahti üha uuesti ja uuesti korduvad pildikesed, autopiloodil tehtavad tegevused. Huvitav on, kuidas kunstnik seda kõike doseerib. Kui kaua kestab basseinis lebamine, kui kaua tuleb roomata, lamada, et tekiks mõjuv liiasus … mitu korda tuleb seda kõike teha, et tekiks see veider rütmistatud fluidum, peaaegu elutu seisund?

Huvitavlikul kombel suudab „Mademoiselle X-i” ruum, seal valitsev atmosfäär, tehnoloogilise elutuse intensiivne kohalolu, meeletu ja melanhoolse vahel kõikuv helikujundus ning järjekindel masinlikkus tõepoolest luua teatava kummastava seisundi jälgimise või lausa sellesse seisundisse sisenemise tunde, mispuhul on võimalik vaadelda ümbritsevat justkui poolsurnu teadvuse vaatevinklist. Seisundisse sisenemisele aitab väga hästi kaasa seegi, et publikut ei lasta poole etenduse vältel SAALi pehmele toolile mõnulema, vaid suunatakse ta toimuvat jälgima hoopis lava serva, kus kõik on küll otse vaataja ees ja käeulatuses, kuid samal ajal tuleb nii mõnigi kord ebamugavusest niheleda. Peab siiski tunnistama, et see ebamugavustunne tasub end ära, sest etenduse viimased 20 minutit, mis mööduvad juba mõnusasti toolileenile nõjatudes, mõjuvad tänu eelnevale hoopis iselaadselt. Tekib omapärane kaugenemise tunne, nihe. Väljumine Mademoiselle X-i teadvusest.

Idee, lavastus ja esitus: Maria Metsalu
Lavakujundus: Nikola Knežević, vaip koostöös Merike Estnaga
Heli: Rodrigo Sobarzo de Larraechea
Joonistused: Annina Machaz
Tehnilised lahendused: SPARK Makerlab