Helina Koldek: Mõrkjasmagus „Nobenäpp“

Park Chan-wooki erootiline triller „Nobenäpp“ (originaalis „Ah-ga-ssi“, ingl k „Handmaiden“) kannab Sarah Watersi krimiromaani „Fingersmith“ (ilmunud 2006. aastal Kersti Undi tõlkes ka eesti keeles pealkirja all „Osavnäpp“) tegevuse 19. sajandi Londonist üle Jaapani okupeeritud 1930. aastate Koreasse. Film ei tegele otseselt ei okupatsiooni ega kolonisatsiooni teemadega, kuid romaani peamise süžee edasiandmiseks oli ajastu valimisel oluline arvestada kahe olulise nähtuse – klassiühiskonna ja lääneliku vaimuhaigla institutsiooni – olemasoluga. Samas läbib lääneliku-jaapanliku ihalus ja ülistamine suuremate ning väiksemate nüanssidena kogu filmi. Ka tegevuspaigaks olev maja kombineerib oma kujunduses lääne ja jaapani stiili, väljendades omaniku imetlust nii Jaapani kui ka Inglismaa vastu.

Lugu keerleb rikka jaapani pärijanna Hideko (Kim Min-hee) ümber, kes elab koos oma onuga (Jin-woong Jo) suures maamajas ja palkab endale uue korealannast teenija Sook-hee (Kim Tae-ri). Teenijanna on tegelikult aga taskuvaras, kes tegutseb petise (Jung-woo Ha) käsul. Petis esitleb end jaapani ülikuna ning tema plaan on rikas pärijanna võrgutada, temalt varandus röövida ja naine hullumajja saata. Filmis esinev vaimuhaiglastseen on küll põgus, ent annab aimu ajastu meditsiinilistest probleemidest ja hirmust pigem vanglaid kui raviasutusi meenutavate hullumajade ees. Prussakad toidus ja ahelates hullud toovad meelde pildikesi Michel Foucault’ „Hullusest ja arutusest“ – pildikesi vaimuhaiglatest kui sunnisüsteemile allutatud inimlautadest.

Film on üles ehitatud kolmes osas, millest igaüks jutustab lugu erineva tegelase vaatepunktist, korrates küll üht ja sama lugu, kuid näidates alati midagi uut või lisades midagi varemnähtule. See on pidev pilkude mäng, piilumine, pealtnägemine ja erineva nurga alt vaatlemine, mida antakse oskusliku kaameratööga hästi edasi. Kesk kogu seda vuajerismi pillerkaari jätab ka filmi erootika pelgalt vaatemängu mulje. Armustseenid on lavastatud sedavõrd distantseeritult ja üheselt pealtvaataja pilku silmas pidades, et neist kaob pea igasugune intiimsustunne ja hingestatus ning järele jääb vaid ilus, kuid tehislik fantaasiamäng. Huvitav on Park Chan-wooki kontrastne lähenemine meestele ja naistele: naiste siiras, uudishimulik, õrn ning sensuaalne armastus vastandub pidevalt meeste perverssele ja robustsele vallutamisihale.

Üks „Nobenäpu“ põnevamaid karaktereid on siiski just oma pahelisusega hiilgav Hideko onu, Korea kõrgklassi intellektuaal, kellel on märkimisväärne jaapani erootilise kirjanduse ja kunsti kollektsioon. Maamaja raamatukogus käib koos noobel seltskond härrasmehi, kellele Hideko peab onu käsul sadistlikku jaapani kirjandusklassikat ette kandma. Lugude ilmekat esitamist on Hideko harjutanud lapsest saati neist samadest raamatutest, mis kubisevad pornograafilistest puulõigetest, millest ehk üks tuntumaid on Katsushika Hokusai „Kalamehe naise unistus“ (jaapani k „Tako to ama“) aastast 1814, millele viidatakse filmis mitu korda.

Vaatamata kõigele sellele on „Nobenäpp“ pigem elurõõmus armastuslugu, mida saadab läbiva toonina pisut mõrkjas huumor, mis tuleneb peaasjalikult nii filmi karakterite kui ka vaataja teadmise ja teadmatusega mängimisest. Järkjärguline tegelaste varjatud identiteetide ja motiivide avamine ning ajas edasi-tagasi liikudes sündmuste korduv eripalgeline kajastamine tekitab mõnusa efekti, mille käigus jääb vaatajale pidevalt mulje, et ta on oma teadmistes sammukese filmi tegelastest eespool, kuid samas võib iga järgmine käik kõik taas pea peale pöörata.