Helina Koldek: „Neoondeemon“ lülitab teadvuse fantaasiarežiimile

„Loen palju muinasjutte ja on huvitav, et iga teine naisi kirjeldav sõna meie mütoloogias on tavaliselt ilu kohta,“ ütleb Nicolas Winding Refn (edaspidi NWR) intervjuus lehele Co.Create.[1] Tõepoolest, näiteks vendade Grimmide muinasjuttudes mainitakse füüsilist välimust lausa 94% lugudes, mis teeb 13,6 välimuse mainimist loo kohta. Sealjuures mainitakse naisteilu loo kohta 5 korda rohkem kui meeste head välimust. Tihti seostatakse muinasjuttudes ilu headuse, valge nahavärvi ja majanduslike privileegidega, ent samas on ilu ka ohuallikas – tervelt 17% Grimmide lugudes on ilu ja armukadeduse vahel seos.[2]

Ilu kui kinnismõte, ilu tunnetamine, teadvustamine ja selle eelkõige noorusega seostamine on aluseks ka NWR-i värskele filmile „Neoondeemon“, mille keskmes on äsja Los Angelesse saabunud 16-aastane modell Jesse (Elle Fanning, kes filmivõtete alguses oli muide samuti 16-aastane), kelle ilu ühelt poolt pimestab ning vaimustab, kuid teisalt tekitab teistes modellides ohtralt (armu)kadedust. Kui Jesse esindab n-ö loomulikku, süütut ja neitsilikku ilu, siis tema kaasmodellid Sarah (Abbey Lee) ja Gigi (Bella Heathcote) on pelgalt välise, pingutuste ja ilulõikuste abil saavutatud ilu esindajad ning meigikunstnik Ruby (Jena Malone) püüab ilu luua kunstlike vahenditega. NWR-i varasemates filmides esiplaanil olnud meesrollid on „Neoondeemonis“ pigem teisejärgulised ega oma süžee seisukohalt erilist tähtsust.

Filmi üks läbiv element on James Turrelli töödest inspireeritud valguskolmnurgad. Turrell kasutab meediumina puhast valgust ning ütleb oma veebilehel: „Kui sul ei ole objekti, kujutist ega fookust, mida sa siis vaatad? Sa vaatad ennast vaatamas. Minu jaoks on oluline luua sõnadeta mõtte kogemus.“[3] Ka „Neoondeemon“ kasutab eri värvides valgusprismasid Jesse’ enesevaatluse kujutamiseks, tema teadvuse ja hingeelu peeglina. Sinine kolmnurk, millel Jesse oma peegelpilti näeb ja iseenda ilust täielikult teadlikuks saab, on kui veepind Narkissose müüdist, eneseimetluse sümbol.

See eneseteadlik ja vaikselt pulbitsev rahulolu juhatab meid „Neoondeemoni“ finaali, mis kulmineerub nooruse ja ilu sõna otseses mõttes tarbimisega. Üsnagi vaoshoitult kujutatud nekrofiilia- ja kannibalismistseenid on nii mõneski vaatajas ja kriitikus palju pahameelt tekitanud, ometi saab siingi paralleele tõmmata armastatud klassikaliste muinaslugudega. Meenutagem võõrasema, kes Lumivalgekese ilu omandamiseks palub jahimehel tuua talle Lumivalgekese kopsu ja maksa, mille arvatava söömise järel on ta peegli ees seistes oma ilus taas veendunud, või kurja võõrasema „Uinuvast kaunitarist“, kes on oma poja naise ja laste peale nii kade, et palub nad endale ükshaaval küpsetada ja serveerida. Või mida arvata klaaskirstus säilitatavatest imekaunitest laipadest, keda printsid suudlemas käivad?

Kui rääkida filmiseostest, siis siin-seal on ühiseid jooni leitud Dario Argento ja isegi NWR-i suure õpetaja Alejandro Jodorowski teostega, kuid esimene film, mis mul „Neoondeemonit“ vaadates pähe tuli, on viis aastat tagasi HÕFF-iga seoses Sõpruse kinoski linastunud aeglaselt kulgev ja „Neoondeemoniga“ sarnaselt kolmnurksete valgusprismade sümboolikat kasutav ulmekas „Teispool musta vikerkaart“ („Beyond the Black Rainbow“, Panos Cosmotas, 2010). „Neoondeemoni“ lõpupooltund tõi riburadapidi meelde hulga teisi „filmiklassikuid“, sh „Nekromantik 2“ (Jörg Buttgereit, 1991), „Aftermath“ (Nacho Cerdà, 1994) ja „Dumplings“ (Fruit Chan, 2004). Filmi üldine temaatika tervikuna meenutas mingil määral ka Hollywoodi staariks sündimise valudest kõnelevat Kevin Kolschi ja Dennis Widmyeri linateost „Starry Eyes“ (2014).

Pean tunnistama, et NWR suutis mind „Neoondeemoniga“ meeldivalt üllatada. Kui selleks just otsest vajadust ei ole, ei loe ma enne filmi vaatamist selle kohta ühtki põhjalikumat tutvustust ega arvustust, seetõttu ei osanud oodata sellist lusti ja mängulisust, rõhutatud pealiskaudsuses lausa absurdihuumorini taanduvat dialoogi ega slasher– ning giallo-filmidele omast veidravõitu ja provokatiivset vägivalda, mis oma koomilisuses distantseerib end täielikult reaalsusest ning lülitab vaataja teadvuse otse fantaasiarežiimile. Kõige selle taustal jääb siiski kergelt kumama mingi NWR-ile omane nukker poeetilisus ja müstilisus, mida võimendab Cliff Martinezi hüpnootiline heliriba.

[2] Lori Baker-Sperry, Liz Grauerholz „The Pervasiveness and Persistence of the Feminine Beauty Ideal in Children’s Fairy Tales“, Gender and Society, kd 17, nr 5 (2003), lk 711–726