Heleri Luuga: Hitihoiatused ERKI´lt

ERKI Moeshow’l astusid  21. mail üles 26 noort moeloojat. Kultuurikatla kahel korrusel tutvustatud loomingust säras vastu nii chic’i kui eripalgelist etnot ja jaapanimaigulist bric-a-brac’i. Muljetame ning ennustame igormangilikult 11 asja, mis peale ERKI lava ka Tallinna tänavad  üle ujutavad.

Sellel aastal 29. korda toimuvat ERKI Moeshow’d raamistas mikroriigi kontseptsioon. Eternal Republic of Kind Individuals, maakeeli ümberpanduna näiteks Heade Inimeste Igavene Vabariik väljastas isegi passe. Paariks tunniks olid osalejad vabatahtlikult moevõimu diktatuuri all, kus kehtis mõttevabadus ja tsensuur eelarvamustele. Poliitiline joon läbis ürituse temaatikat adresseerides üleskutses ühiskonna lõhestatust ning piire – nii inimlikke kui riikidevahelisi. Esitletud kollektsioonid tegelesid nende teemadega vähem, mistõttu tolerantsuse ühisjõud jäi õhku ERKI institutsionaalse sõnumina.

Ruumi ja lugejate tähelepanu arvestades ei saa anda head ülevaadet kõigist 26 autorist, kuid nende lõputuna näivad unetud ööd, sulgede ja pärlite kleepimised, kangatrükk ja tikanditöö on aukartust äratavad ja galeriid väärivad pilku. Nii mõnigi mudel pani näpud sügelema, ja mitte sugugi villasisalduse tõttu. ERKI moelaval etendus žürii valik 40 kavandist ja ka lavakonkurents. Allpool ilmnevate elementide korduvustes aga võib süüdistada nii moevabariigi diktaatoreid, kes valiku on teinud, kui ka kirjatüki autori valikulist silmanägemist.

Show toimus kahel laval paralleelselt ja vastupidises järjekorras – Analog City allkorrusel ja Digital Town üleval ringja poodiumiga. Kollektsioone tutvustavatest videotest (hea töö, BFM!) õhkus National Geographic’ut, kus metsas, merel, soos ja rabas vaadeldi moodi “oma loomulikus keskkonnas”. Mark Soosaare sugulashingi tõotas tegijate seas palju olevat ja urbanismi surma kuulutati kõmiseva ja võbiseva elektroonilise muusika taustal. Digital Townis küttis lõpu üles võidukollektsiooni põimunud MC Tiiu. Väljasõit rohelusse gigavatiste kõlaritega bemmis, ahvid kõrvalistmel, oli täies hoos.

Looduseihalus (või lähedus) kajas ka kollektsoonides – trükimustrites ja tikandites, suhestudes iidsete ajarännakutega asteekide, eesti vanarahva või kuldajastu punkarite juurde. Värvidest jäid silma sinise, kollase, musta ja valge kombinatsioonide variatsioonid. Samuti roosakad ja rohelised toonid koosmõjus. Materjalidest pöörati palju tähelepanu taaskasutusele ja segundati eri stiile ning materjali alustades pärisnahast ja sulgedest kunstnaha ja plastikuni. Väga olulisel kohal olid ka loojate isetehtud kangad ja mustrid ning trüki- ja masinkudumistehnikad, käsitöö võtab jõuliselt platsi edaspidigi ja kunstimuuseumid peavad oma fookust tulevikus ilmselt laiendama.

Nüüdseks on ühe õhtu vabariik lagunenud ja omamoodi on selle üle hea meel, kuna diktatuurile omaselt võib kõik lõppeda moedissidentide aktiivse kangasse mässimise või kontsapiinaga. Siiski, midagi jäi sellest alles vaatajate mälusoppi ja kuna kordamine on tarkuse ema ja šokk mälu isa, siis allpool soolateraga ennustused, mida lähiajal rohkem näha võiks. Kes aga oma silmaga näha ja käega katsuda või osta soovib, siis 28. mail panevad ERKI Moeshow selleaastased disainerid loominguga Solarises pop-up poe püsti ja räägivad hea meelega huvilistega. Paljud esemed vääriksid just lähivaadet!

  1. PIKEMAD, VEEL PIKEMAD VARRUKAD!

Boyfriendi suur kampsik on aut! Pea igas kollektsioonis leidus üks eksemplar või rohkemgi maani varrukatega kleite, kampsuneid ja mantleid. Seekordse (ja ka eelmise aasta) võitja Mariliis Niine “LEg GOdt’i” kollektsiooni legomehikese kätega kampsun rahuldab ka pikimate ja ebapraktilisemate varrukate igatsuse pakkudes samas nätsukommi-värve ja unikaalseid magnet-kinniseid lukkude ja nööpide asemel.

2. OLE SEE, KES OLED – OLE ENESEKÜLLANE

Oled tugev isiksus ja jumaldad feminiinset joont? Maalikunst ärkas ellu Liisi Tui kollektsioonis “ADO”, kus Ado Lille maalid oma täielikkuses veiklesid siidiorganzal ja lausa ootasid kandmist. Või hoopis liikumisvabadust otsivja geomeetriat hindav hing? Just sellise eneseksolemise ja identiteedimääramisega tegelesid ka välisdisainerite Anna ja Mariia Volkova “A Strider and His Shadow” ja ERKI kollektiiv kollektsiooni “EGO” taga. Või ei suuda sa otsustada kirikliku ja pungi vahel? Liucija Kvasyte “God Save the Punk’i” lilled, sära ja teksariie on sinu.

3. KODUKOOTUD KOOKON

Etnoga käib ilmsest kaasas põhjamaisele natuurile sobiv kookon, kuhu end turvaliselt sisse mässida. Liiigsed vestlejad, bussimüra, valgus ja ebasobiv ilmastik on tulevikurõiva kandjale vaid kauge mälestus. “Do You Experience Difficulty Sleeping” (Sigrid Järv) kattis rõivakandja pea täielikult ja “Sõba” (Cärol Ott) lubas oma ümaras turvalises lähivaateid. Kuna hijabid ja burqad eestlasi veel kohutama kipuvad, on nüüd olemas kodumaine alternatiiv.

4. IIDSED JUMALAD KAITSKU SIND!

Thor ei ole selle kõrval midagi! Suled ning tumedad jõud olid mängus Evgeniya Dolgopova peenkäsitööd nõudnud erksas kollektsioonis “Hanging out With Bloody Gods”, mis viivad vaataja asteekide jumalatega ühes. Sealt Triin Tindi kodumaiste tumedate jõudude ja kurja silma eest kaitsva villa ja siidšifooni segust kollektsiooni “Manamine” juurde. mis kujutas kaitsvatest haaknõeltest tehtud kaevumärke ja loitse.

5. TOO VÄLJA OMA SISEMINE ÜKSSARVIK

Instagramis populaarsust kogunud särava puruga kaetud juuksejuured on ERKI reaalsus. Nii “Amazigh” (Anni Kivisto ja Maria Garcia Castillejo) kui “LEg GOdt” kollektsioonid said nõnda vunki. Amazigh oli otsustanud dramaatilisema hõbejas-sinise sära kasuks kringlina keerduvatel patsipunutistel, kui Niine modellid kandsid roosades toonides glitterit jaopärast. Ootame nüüd massilist säraplahvatust, mis vikerkaarevärvides juustele lisanduks. Ja kes ükssarvikuid igatseb, siis Jane Kivistiku neoonne “Iris” sobitub ritta hästi.

6. AHVID, BANAANID, DŽUNGEL JA IROONIA

Julged värvid ja loomad on IN! On suurepärane mõte tsirkustes loomade kasutamine keelata ja tuua tsirkus hoopis tänavatele. Seda kõige paremas, elevas, värvilises mõistes.”The Year of the Monkey” (Elisabetta Silvestri) tervitas inimlikku moenõrkust ja trendijälgimise otsuseid. Koosmõjus banaanitrükiga “Banana Split Bandits” kollektsiooniga (Regle Hüsson) on lootust,e t H&M näeb moeahve kui võimalust. Taaskasutuse ja loomasõbralikkuse verbaalse auhinna saab Liisa Kruusimägi (“This Place is Boring and Lonely”), kes tõi tiigritikandite kõrval lavale kaisukarukasukas zombi.

7. ROHKEM TASKUID!

Ja su soovi täidavad “Tokyoto” (Kirke Talu) nahast jakid, millel karabiinidega kotid ja taskud ripuvad. Mitte ainult, kimono lõikega jakid sobituvad ka eri tüüpi kehadega. Siiski, taskud on see põhivärk.

8. IGAVENE KLASSIKA ELAB

Kõik ei ole kadunud! Must-valge on ikka veel moes. “Pirosmani” (Barbara Vasileva Ivanovo) jagab emotsioonid musta ja valgesse ümbertöödeldud õhtukleitides ja madratsivabriku jääkidest “White Noise” (Karolin Kärm) hoiab lippu kõrgel. Krete Beljajevi ja Manni Aia “Must_Joon” mängib ajarändega miksides maskuliinseid elemente, muutes nende tähendust ja pakkudes muutuvas maailmas tuttavlikku tunnet koos Kätrin Beljajevi ehetega. Kes mõtleb klassika all aga aiatöörõivaid, siis Karmen Männi “I See the Garden Overall”  kollektsioon annab tunkedele uue imelise tähenduse.

9. MEESTE KÄEKOTT (aka lihtsalt käekott) MASSIDESSE

MMillal ometi loobutakse vaid seljakottidest ja sülariümbristest. Te väärite ilusaid kandekotte. Lisette-Maria Puhalaineni ja Elise Kruuseli Mminimalism’i moonakotti võib kanda nii mees metsast, kontorisse lippav yuppie ja sugu pole isegi oluline. Ja miks mitte pista kotti kallis toataim, nagu Karin Kreek’i “Succulent” soovitab? Chihuahua on nii eilne päev.

10. BDSM KUI IGAPÄEVANE AKSESSUAAR

Laura Viia nahkne ja jõulise moega kollektsioon “Oma mõtete vang” andis puna-musta gamma ja näo ette punutud patsi maskidega kindlasti paremat eeskuju kui paar halli varjundit seda eal suutnud. Varem subkultuuri pärusmaaks jäänud nahkpüksid, kaelarihmad ja rakmed ümber keha (mitte segi ajada ehitusmeeste, laste ja mägironijate turvarakmetega) on jõudnud kinniste uste tagant välja ja muutunud kandmissõbralikuks. Suutropi võidukäiku peavoolu moes annab ilmselt veel oodata, kuid näo ette punutud patside tulekust andis tunnistust ka “Nurm” (Teele Koel).

11. SETOKÕSÕ SÕITSIVA KAPIST VÄLLÄ

Kes tunneb endas setu verd ja tšuvašši tungi saab nautida ka Katrin Aasma “Pää tegemist”, põlled särgid ja vapustavad peaehted. Marleen Afanasjevi seto pühaserätist inspireeritud masinkootud kleidid aga olid mängulised ja armsad kanaldades samas esivanemate jõulisust. Ning Kristina Jeromansi “Kuukene” rõõmustab lihtsate ja kantavate siluettide ja mustertikanditega. Viimastega paistab silma ka eelmainitud seto inspiratsiooniga “Sõba”.