Andres Laiapea: Improviseeritud arvustus improtükile

Ruth Zaporah „Viljandi Beneath“
10. juulil 2016 Koidu seltsimajas

Ruth Zaporah on äsja kaheksakümneseks saanud USA teatriuuendaja, kes läks tantsukooli kuueselt ja tuiskab ikka veel laval nii energiliselt ringi, nagu oleks alles kuusteist. Eestis on ta käinud korduvalt ka varem ja kirjutanud sellest isegi oma raamatus „Improvisation On the Edge: Notes from On and Off Stage“ (2014). Tema maaletooja on juba traditsiooniliselt NOTAFE ehk Noore tantsu festival.

NOTAFE-l toimub tänavu ühtlasi kolmenädalane kursus, mille käigus õpetab Zaporah enda väljatöötatud improvisatsioonitehnikat nimega „Action Theatre“. Selle rakendust ehk väljundit laval võis näha 10. juulil Viljandis Koidu seltsimajas, kus Zaporah ja tema jünger Andres Noormets, kes on ka ise Zaporah õpetuse sertifitseeritud edasikandja, mängisid kirjutamata lugu, millel samas ei puudunud siiski süžee.

Tegevus kujutas endast lühidalt öeldes kahe tegelase omavahelist suhtlust.

Igasugust improteatrit vaadates tekib küsimus, kui suures ulatuses on see tegelikult kunagi varasemalt mängitu kordus. Näib olevat kujuteldamatu, et aastaid improvisatsiooniga tegelenud inimesed suudavad täielikult hoiduda enese kordamisest, tulla igal etendusel välja üksnes täiesti värske ja enneolematuga. Seda enam, et isegi kõige minimalistlikum abivahendite kasutamine annab mingid teljed ette.

Ei olnud neist küsimustest pääsu ka sel korral, aga võib-olla on need tingitud lihtsalt minu kujutlusvõime piiratusest. Esitatud sujuv kombinatsioon, mille käigus tegelased jõudsid kujundlikult öeldes taevast maa peale, näis lähtuvat igatahes konkreetse õhtu atmosfäärist – mängu juhatas sisse väljast kostuv vihmarabin.

Vihmane ilm valmistab Eestis paljudele peavalu, paneb osadel valutama liigesed ja teistel hambad (hambavalu võib muide mõnikord leevendada ka eklektiline liikumine, sihitu tõmblemine ehk pöörane tants, mis hajutab tähelepanu ehk aitab juhtida selle valutavast hambast kõrvale), aga etendusele järgnenud arutelu käigus märkis üks vaatajatest, et talle mõjus see väga tujutõstvalt, sest tema kodupaigas Californias tuleb vihma umbes viiel päeval aastas.

Ei ole mõtet hakata siin lahkama, mida nähtust välja lugeda võis, sest see paistis olevat kõigi vaatajate puhul erinev, sõltudes nende endi eelnevatest kogemustest, teadmistest ja fantaasiast. Seda enam, et kordamisele see improkas ju ei tule.

Samas tuleb aga märkida, et etendus oli suhteliselt universaalne. Kui ei oleks teadnud tüki nime, siis ei oleks seda Viljandiga küll seostanud. Ilmselt oleks seda sama hästi võinud mängida San Franciscos (USA Viljandis, kui parafraseerida menukirjanik Paavo Matsinit, kelle sõnul on Viljandi nagu Eesti San Francisco), mille kandis, täpsemalt Berkeleys, Zaporah oma meetodini jõudiski.

2008. aastal ajakirjas Teater. Muusika. Kino ilmunud intervjuus rääkis Zaporah, et tundis 1960-ndate lõpus, et just Berkeley, kuhu oli koondunud enamik San Francisco piirkonna tantsuteatreid, „on see koht, kuhu ma kuulun! Sest sel ajal oli käimas Vietnami sõja vastane liikumine ja Berkeley oli poliitilisuse ja mässulise aktiivsuse häll. Politsei peksis tänavatel tudengeid, kogu sõjavastane liikumine sai Berkeleyst alguse“.

Tolleaegse vaimsuse mõistmiseks on tungivalt soovituslik vaadata kultusfilmi „The Strawberry Statement“ (1970) ja/või lugeda selle aluseks olnud samanimelist raamatut. Need annavad pildi keskkonnast, mille nägemine võib mõjuda stimuleerivalt veel tänapäevalgi. Samuti aitab avada selle ajajärgu vaimseid hoovusi Jiddu Krishnamurti „Vabanemine teadaolevast“ (1969), mis on veebis vabalt kättesaadav ka eestikeelses tõlkes.

Praeguseks on paljudel lugejatel tekkinud tõenäoliselt küsimus, mille poolest Zaporah lähenemine erineb tavalisest improteatrist ja kas see jõuab kohale ka tänapäeva laiemale publikule, kellele kõik eksperimentaalne mõjub enamasti harjumatult.

Kui Eestis levinud tavalises improteatris on rõhuasetus eelkõige sõnalisel poolel, mistõttu esineb kohati nn rääkivate kujude sündroomi, siis Zaporah kohaloleku improvisatsioon keskendub kehalisele. Ideaalne oleks muidugi maksimum mõlemast, kuigi see muutuks nii esinejate kui ka vaatajate jaoks võib-olla liigagi intensiivseks.

Koidu seltsimaja mahutas umbes sadakond vaatajat ja suurema osa neist moodustasid kahtlemata NOTAFE väliskülalised, kultuuriakadeemia tantsu- ja teatritudengid ning teised erialainimesed, kuid leidus ka niisama huvilisi, üks neist olin näiteks mina. On ütlematagi selge, et see ei ole päris igaühe tassike teed, aga vahelduseks võib millegi niisuguse nägemine olla ka küllaltki paljudele huvitav.

P.S. Ja kui keegi Zaporah meetodi vastu lähemat huvi tunneb, siis ei ole tingimata vaja minna tuhandeeurosele kursusele, vaid võib mõnekümne euro eest hankida tema raamatu „Action Theater: The Improvisation of Presence“ (1995), milles on õppetükke kahekümneks päevaks ehk kursusega enam-vähem samas mahus.