Intervjuu filmi „Small Crimes” režissööri Evan Katziga

Helina Koldek intervjueeris Evan Katzi, kelle filmi „Small Crimes” Euroopa esilinastus avab 28. aprillil kell 19.00 Haapsalu õudus- ja fantaasiafilmide festivali.

Räägi veidi oma taustast. Millega tegelesid enne filmimaailma sisenemist?

Noh, kõige pikemat aega olin paras fuck up – tegin grafiteid, kukkusin keskkoolist välja ja peamiselt rulatasin ja suitsetasin kanepit. Elasin koos teiste fuck up’idega ja raiskasin palju aega. Mul oli isegi lollakas töö ajakirjade ukselt uksele müüjana. Kas keegi on näinud filmi „American Honey”? Umbes midagi sellist. Minu õnneks tekkis mul enne täielikult halvale teele pöördumist suhe muusikaga, mis aitas mul tähelepanu keskendada. Hakkasin käima hardcore-, punk- ja metal-kontsertidel – mõnda aega olin isegi straight edge. Minust sai mõne bändi transamees, reisisin koos nendega ja tegin kontsertidel pilte, mis viis selleni, et tekkis soov koostada omaenda muusika-zine’i.

Minu väike ajakiri sattus paari suurema muusikaväljaande valdusesse ja hakkasin bändide intervjueerimise eest tasu saama. Õudusfilmiarmastus hakkas mind varajaste online-õudusväljaannete poole tõmbama ja liitusin Frank Boothi nime all creature-corner.com-i meeskonnaga. See kogemus õpetas mulle, et õudusfilmi vallas on võimalik teha karjääri või sellele pühenduda, nii et kui lõpuks filmikooli läksin, teadsin, millisele erialale keskenduda.

Oled varasemalt kirjutanud mõne üsna sirgjoonelise õudusfilmistsenaariumi nagu Adam Wingardi „Home Sick” ja „Pop Skull”. Sinu režissööridebüüt „Cheap Thrills” ja uus film „Small Crimes” on aga huvitav segu krimitrillerist, mõningatest küünilise musta huumori ja õuduse elementidest. Milline žanr on sind enim mõjutanud ja millised teemad sind kõige rohkem huvitavad?

Ma arvan, et „Home Sick” ja „Pop Skull” on üsna hullumeelsed, nii et ma pole kindel, kas ma nimetaks neid puhtalt sirgjoonelisteks. Need on väga veidrad filmid! Aga jah, mis puutub minu enda kraami, siis arvan, et tabasid mingis mõttes naelapea pihta. Must komöödia on olnud nii mu töös kui ka elus üsna oluline tegur. Mu vanavanemad olid holokausti üleelanu ja Stalingradi all ellu jäänud poola sõdur, kelle maailmavaade oli alati huvitavalt humoorikas. Mind on tohutult mõjutanud sellised filmitegijad nagu Jim Jarmusch, vennad Coenid, Álex de la Iglesia ja paljud teised ning mind köidavad väga film noir’id, eriti äärmiselt vägivaldsed, ekstsentrilised 70ndate ja 80ndate filmid. Kõige tipuks olen Fulci tätoveeringuga õudukafriik, nii et on näha, kuidas kõik need mõjutused üksteise sisse sõidavad.

Mind paelub väga valetamine – leian, et jama ajamine on kütkestav ja see meeldib mulle mitmeski mõttes. Lood, iseäranis filmilood, on samuti üks valetamise vorm, mis siis, et vaid meelelahutuse eesmärgil. Noir-žanr on selles eriti hea, sest kõik elemendid on mingis mõttes valed – tegelased, vaatenurk, kõik. Mind võlub see, kui inimesed endast räägivad, sest nad esitavad maailmale endast filmiversiooni. Versiooni, kuidas nad tahaksid, et neid nähtaks, ja maailm on sellisel juhul publik, kes võib enda ees lahtirulluvat versiooni kas uskuda või mitte.

Õudusžanriga seoses arutletakse alati õudusfilmide halva mõju üle ja pidevalt tekib vajadus selgitada, et „õudusfilmifänn” ja „psühhopaat” ei ole sünonüümid. Mida sina vägivaldsetest filmidest ja nende mõjust arvad? Kas leiad, et vägivaldsed filmid peavad vägivalla õigustamiseks kandma endas olulist sõnumit või kas vägivaldne film võib olla ka pelgalt meelelahutus?

Mulle ei meeldi eriti filmid, mis on üleliia julmad või sisaldavad pikki piinamisstseene, kuid ma ei ütleks iial, et neid filme ei tohiks olemas olla või et need vajavad mingit ühiskondlikku sõnumit. Kui seda sõnumit aga ei ole, siis on mul vaatajana raske filmi tõsiselt võtta või selle vastu huvi tunda. Teisalt meeldivad mulle väga tobedad vägivaldsed märulifilmid ja ma ei nõuaks kunagi, et need peaksid olema midagi meelelahutusest enamat. Inimväljendus koosneb paljudest elementidest ja mõnikord on see suunatud vaid rumalale sisalikuajule ja nii ongi okei.

Sinu uus film „Small Crimes”. Mis lugu selle taga on?

Palju verd, higi ja pisaraid! Olen alati tahtnud teha 90ndate neo-noir’i. See köitis mind juba enne seda, kui teadsin, et tahan filmitegijaks saada. Pärast „Cheap Thrillsi” olen saanud enamasti stuudiofilmide projekte, mis ei ole nii põnevad. Kui vend näitas mulle raamatut „Small Crimes”, nägin võimalust mängida oma armastatud mänguväljal, kuid samal ajal omamoodi satiiristada ja õõnestada teist žanri, mis on minu meelest vahel natuke naeruväärne – lunastust otsiva vabaneva vangi alamžanri. Olin „Blue Ruini” Macon Blairi fänn, nii et kui avastasin, et ta on ka üliandekas noir’istsenarist, võtsin temaga ühendust ja uurisin, kas saaksime selle projektiga koostööd teha. Rääkisime sellest, meile pakkusid lõbu samad asjad ja ta lõi kampa. Prantsuse kompanii Memento („Blue Ruin”, „Cold in July”, „Cop Car”) maksis projekti kirjutamise eest ja seejärel liitus produtsent David Lancaster („Drive”, „Nightcrawler”), mis lõigi soodsa pinnase selle motherfucker’i tekkeks.

Mis oli „Small Crimesi” tegemisel kõige raskem?

Graafik oli väga tihe, sest meil oli ainult 24 päeva ja need olid vaid kümne tunni pikkused, nii et mõnes mõttes oli tegemist 21-päevase võttega, mis hõlmas paljusid erinevaid asukohti, kaskadööre, tegelasi ja eriliselt vastikut ilma väga ambitsioonika märulistseeni ajal, mille pidime poole päevaga purki saama. Vananesin selle viie tunni jooksul aasta jagu.

Kuidas näitlejad valiti?

Peaosatäitja leidmiseks kulus kolm aastat, peamiselt seetõttu, et paberil tundus stsenaarium palju süngem kui lõplik teostus ja paljud näitlejad ei soovinud kehastada sellist tolgust, kes ei leia isegi lunastust (kuigi ma arvan, et mingis mõttes leiab, isegi kui ainult väikeseks hetkeks). Nikolai oli skaipides enesekindel ja vaimukas ning sai kohe asjale pihta. Tema jaoks ei olnud oluline, kas Joe on lahe tüüp, vaid see, et ta oleks vaadatav. Niipea kui Nik oli värvatud, läks meil väga kiireks. Meil oli põhimõtteliselt umbes kuu aega ülejäänud näitlejate leidmiseks, et saaksime filmida nii, et see sobiks Niki ajakavaga. Selles meil tõesti vedas – Jacki Weaver, Robert Forster, Molly Parker … oli võimalus, et asjad oleksid võinud hoopis teisiti minna.

Mõni naljakas lugu võtteplatsilt?

Meil oli profinäitleja, sisisev kass, kes oli platsil kõige ebaprofessionaalsem. Täielik primadonna. Ühel hetkel kratsis ta Nikolail peaaegu näo peast. Arvatavasti oli see naljakas peamiselt minu jaoks, see võis õudne olla.

Anna meie lugejatele mõni hea filmisoovitus. Midagi vana ja midagi uut.

Okei, vana kraam: „Branded to Kill”, „Night Moves”, „Killing of a Chinese Bookie”, „Point Blank”, „Cisco Pike”, „Red Rock West”, „One False Move”, „Prime Cut”, „Friends of Eddie Coyle”. Uus kraam: „Wiener” (dokumentaal), „Raw”, „Green Room”. Pagan, pean rohkem uusi filme vaatama.

Ja lõpetuseks – mis on kõige intrigeerivamad väikesed kuritööd, mille oled elu jooksul toime pannud?

Teismelisena arreteeriti mind grafiti tegemise pärast. Ma ei saanud kuni 18. eluaastani juhilube. Põhikoolis lõhkusin ilma põhjuseta kellegi jalgrattakummi. Varastasin koomikseid.