Jaak Jõerüüt: Kohvik on kohvik on kohvik on kohvik

Kohvik on koht, kus ostetakse omale mõni tund üksindust, kus teised inimesed ja taustahelid ei loe, sest sinu üksindus oma mõtetega, oma raamatuga, oma internetiga on sinu oma. Kohvikuüksindus erineb muudest üksindustest, mida inimene omale luua suudab, kui häda käes ja kusagile tormava maailma rähklemine ruineerib. Kohvik on koht, kus kohtutakse kellegi teisega nii, nagu ei kusagil mujal, sest kohvik on korraga nii koht kui olek, nii koht kui nähtus, nii koht kui meeleolu. Kohvik on koht, kus juuakse kohvi ja muud, kus isegi süüakse midagi, aga see kõik on suhteliselt kõrvaline, välja arvatud kohvi lõhn, mis on olemuslik, mis kuulub kohviku juurde. Kohvik on koht, kus on kõrvalisi nurki ja seinaääri, nii et tunned end seal istudes nagu vanajumala selja taga. Kohvik on koht, mille akendest avanevad avarad taevavaated, pikantsed tagaõuevaated, klassikalised tänavavaated klassikaliselt edasi-tagasi sibavate võõraste inimestega. Kohvik on koht, kus kirjutatakse raamatuid, armastuskirju ja lahkumisavaldusi. Kohvik kuulub kultuuri juurde, vähemalt meie kultuuriruumis, ja selles mõttes on Eesti sarnane Kesk-Euroopaga.

Kõik need kunagi mõeldud mõtted ja tuntud tunded meenusid, kui vaatasin Tallinna Kirjanduskeskuse Eduard Vilde muuseumis äsja avatud näitust „Kohvist viidud. Kohvi(ku) jälg eesti kunstis ja kirjanduses”. Maalid, luuletused ja mõtisklused, kõik kohvikuteemal, täidavad kolme ruumi Kastellaani majas, aga see on vaimne täitumine, mis neis mateeria mõttes peaaegu tühjades tubades valitseb. Eestlaste luuletused, trükitud pikkadele poognatele, katavad mitut seina ja nende vastas teistel seintel vaatavad neid poognaid Eduard Viiralti, Endel Kõksi ja teiste kunstnike maalidel ja graafilistel lehtedel igaveseks jäädvustatud ammused kohvikukülastajad, kes nüüd enamasti juba mullaks või tuhaks on saanud, vaatavad, mida Artur Alliksaar, Doris Kareva, Viivi Luik, Toomas Hendrik Ilves ja paljud teised on kohvikust luuletuste vormis kirjutanud. Jah, ka THI, see oli mulle pikantne üllatus.

Teine üllatus oli ka. Ma polnud kunagi vaevunud mõtlema, millal tuli eesti keelde sõna „kohvik”. Näitusel selgus, et sada aastat tagasi, Siuru rühmast see tekkis. Sain sedagi teada, et ma olin maha maganud ka Toomas Haugi selleteemalise artikli aastast 2009.

Näituse tegijad ja korraldajad on teinud väga head tööd, mis ei löö massiga, vaid nad esitavad oma väljapaneku stiilselt ning kontsentreeritult.

Oleks banaalne kalambuuritseda, et selle näituse külastamine on nagu kohvikuskäik. Ei, see on näitus. Aga kohvik on kohvik on kohvik on kohvik, kui jälle üks kord Gertrude Steini kuulsat roosi-fraasi parafraseerida, sest mõni asi peab selles liiga asjalikuks kirjeldatavas maailmas jääma lõpuni kirjeldamata.

Siia sobiks nüüd hoopis katkend mu tänavu ilmunud raamatust „On nagu on”.

“Vormsi saarel on ainult üks trahter, ja seegi ainult suvel lahti, Krog nr 14. Pikad puust pingid-lauad selle ees suurte lehtpuude all tekitavad just sellise tunde, mis parimates kohvikutes, mis sest, et väsinud turistid kustutavad sealsamas nälga ja janu ning on ninapidi kaardis. Kui oled oma päevasel jalgrattaringil väljunud vaiksete metsade vahelt, kus vaid rästik üle tee lookleb ja kotkas madalalt üle pea libiseb, on hea jõuda pärast paarikümmet kilomeetrit trahteri juurde, istuda ja mitte põrnitseda nutitelefoni ekraani, nagu naaberlaua omad, vaid vaadata kaugusse. Avar väli teisel pool teed, mets taamal selle taga, puulatvade peale toetamas valged suvepilved, rohelisel väljal väike lennuk, nagu oleks Amelia Mary Earhart ajaaugust väljunud ja oma Lockheediga siia heinamaa maandumisrajale laskunud. Vana vahtrapuu kohiseb otse pea kohal, annab kuuma päikese eest varju ning pääsuke kihutab vidistades üle ettekandja pea, kui see toob meile me caffè latte tassid. Latte, pääsuke ja suvi üle selle kõige, see on nagu maailmakohvik, oled peidus põhjamaa väikesaarel, seitse koma neli miljardit inimest ei tea, kus sa oled ega saa sind mitte kuidagi kätte, aga oled samal ajal ka kogu maailmas, jood oma latte‘t, nagu miljonid parajasti sedasama teevad jumal teab kus.”

Ja lõpetuseks: ma ei imestaks, kui ükspäev ilmuks raamat peakirjaga „Kohvik Eesti kirjanduses”. Sel oleks lööki! Pool tööd on näituse autoritel ja muuseumil juba niikuinii tehtud!