Jan Kausi soovitused tänavuseks kirjandusfestivaliks “HeadRead”

Homme, 24. mail algab Tallinnas kirjandusfestival “HeadRead”, mis toob kokku rohkelt nii kodu- kui ka välismaiseid kirjanduskorüfeesid. Uurisime kirjanik Jan Kausilt, keda või mida tema seekordsel festivalil kuulama soovitaks minna. Saadud soovitused on nüüd teie ees!

“Eesti autorite uued tekstid”

Kolmapäev, 24. mai kell 18.00
Kirjanike Maja musta laega saal
Esinevad: Eva Koff, Vahur Afanasjev, Mehis Heinsaar

Eva Koff
(1973) on eesti kirjanik ja tõlkija. Koff tõusis esile uue aastatuhande alguses, kui tema näidend “Meie isa” võitis Eesti Teatri Agentuuri 2001. aasta näidendivõistluse. Näidendi alus on prantsuse kirjaniku Emmanuel Carrère’i dokumentaalromaan “Vaenlane”, mille on eesti keelde tõlkinud Eva Koffi abikaasa Indrek Koff. Teos räägib tõestisündinud loo Jean-Claude Romand’i nimelisest mehest, kes pärast aastakümneid kestnud valeidentiteediga elamist tapab oma pahaaimamatu perekonna.

Mehis Heinsaar (1973) on üks hinnatumaid ja auhinnatumaid kaasaegseid eesti kirjanikke. Avaldanud 2001. aastal oma kaks esimest jutukogu – “Vanameeste näppaja” ja “Härra Pauli kroonikad” –, pälvis Heinsaar nende eest Betti Alveri auhinna parima debüüdi eest ning Eesti Kultuurkapitali proosaauhinna. Lisaks sellele on Heinsaar pälvinud kolmel korral Friedebert Tuglase novelliauhinna ning luuletuse “*öös mööduja käsi…” eest Juhan Liivi auhinna.

Vahur Afanasjev (1979) on eesti luuletaja ja prosaist, kes on aeg-ajalt tegelenud ka heliloominguga. Oma ilukirjanduslikku tegevust alustas ta legendaarses Tartu rühmituses Tartu NAK. Tema esimene luulekogu “Kandiline maailm” ilmus 2000. aastal ning tükk aega algasid tema raamatute pealkirjad täpselt samade tähtedega: jutukogu “Kanepi kirik” (2002), luulekogu “Kaantega viin” (2004); romaan “Kastraat Ontariost” (2005), “Katedraal Emajões” (2006) ja “Kaadrid otsustavad” (2007).

Neljapäev, 25. mai kell 20.00
Kirjanike Maja musta laega saal
Esinevad: Kaupo Meiel, Ilmar Taska, Triin Soomets

Kaupo Meiel (1975) on eesti luuletaja ja ajakirjanik. Meieli ilukirjanduslik debüüt “Polügrafisti käsiraamat” (2006) oli kirjastuse Ji suure luulekogude sarja üks esimesi raamatuid ning paistis silma eksperimentaalse ja kontseptuaalse lähenemisega, tegeledes kirja- ja trükikunsti küsimustega. Meiel on üks neid nullindate teise poole eesti luuletajaid, kelle loomingus tõusevad esile keelemängulise huumori väljendusvõimalused.

Ilmar Taska (1953) on eesti filmilavastaja ja produtsent ning kirjanik. Taska tõusis Eesti avalikkuse teadvusse rahvusvahelise haardega filmi- ja teatrimehena, algpõhjuseks lahkumine 1978. aastal Rootsi ning sealt hiljem edasi Ameerika Ühendriikidesse. Kirjatööga väljaspool filmindust hakkas Taska tegelema uue aastatuhande teisel kümnendil. Kõigepealt avaldas ta 2011. aastal autobiograafilise raamatu “Parem kui elu”, mis kirjeldab Taska elu Hollywoodis ja tööd kuulsas 20th Century Fox stuudios, kuid mis sisaldab ka lühijutte.

Triin Soomets (1969) on luuletaja ja prosaist. Soomets tuli eesti luulesse kuulsas 1990. aasta noorte naisautorite kogumikus “Luulekassett ’90”, milles ilmus tema esikkogu “Sinine linn”. Nüüdseks on Soomets avaldanud üle kümne luuleraamatu. 2013. aastal võitis Soometsa luulekogu “Asjade omadused” Eesti Kultuurkapitali luuleauhinna. Soometsa luulet iseloomustab võime tuua kokku vastandlikke nähtusi: kehalisust ja abstraktsust, intiimsust ja filosoofilisust.

Reede, 26. mai kell 19.00
Kirjanike Maja musta laega saal
Esinevad: Anti Saar, Janika Kronberg, Leelo Tungal

Anti Saar (1980) on eesti kirjanik, tõlkija ja mängudisainer. Saare kirjanduslik debüüt, juturaamat “Kuidas sa ära läksid ja mina maha jäin”, ilmus 2006. aastal. Saare proosa on žanriliselt katsetuslik, sageli esseistliku alatooniga, autoripositsiooni analüüsiv. Berk Vaher on öelnud selle kohta “postmodernistlik “kirjutamisest kirjutamine” par excellence“. 2013. aastal, pärast kolme proosateost, avaldas Saar lasteraamatu “Kuidas meil asjad käivad”, mis pälvis nii Aasta Rosina kui Kultuurkapitali lastekirjanduse auhinna. Olgugi et tegu on lasteraamatuga, on täheldatud, et siingi kompab Saar omal moel kirjandusliku väljenduse piire – raamatu minajutustaja pöördub pidevalt lugeja poole, samuti ei kirjelda minategelane üksnes sündmusi enda ümber, vaid tema kirjeldused peegeldavad tema mõtlemist.

Janika Kronberg (1963) on eesti kirjandusteadlane ja kriitik. Kronberg töötas 1989–1996 Karl Ristikivi muuseumi juhatajana ja ta on Karl Ristikivi Seltsi esimees. Ristikivi ongi olnud Kronbergi üks peamisi uurimisobjekte: 2016. aastal avaldas Kronberg raamatu “Hästi valitud sõbrad. Artikleid Karl Ristikivist ja tema kirjanduslikust ümbrusest”. Kronbergi kõige tuntum raamat on 2013. aastal ilmunud “Rännud kuue teejuhiga”, mis on huvitav segu reisiraamatust ja kirjandusloolisest sissevaatest.

Leelo Tungal (1947) on eesti luuletaja ja prosaist. Tungal debüteeris legendaarse kassetipõlvkonna neljandas kassetis 1966. aastal koguga “Kummalised kiivitajad kurtsid”. Ta on kirjutanud luulet nii täiskasvanutele kui lastele ning ta on kindlasti üks populaarsemaid lastekirjanikke Eestis. Tungla nii lastele kui täiskasvanutele kirjutatud luule paistab silma erakordse keeletundlikkuse poolest – pole mingi ime, et Tungal on üks neid väheseid kirjanikke, kes on pälvinud Ferdinand Johann Wiedemanni keeleauhinna (see juhtus 2015. aastal).

Laupäev, 27. mai kell 19.00
Kirjanike Maja musta laega saal
Esinevad: Kätlin Kaldmaa, Maarja Kangro, P. I. Filimonov

Kätlin Kaldmaa (1970) on eesti luuletaja, prosaist ja tõlkija. Kuigi Kaldmaa debüütraamat – luulekogu “Larii-laree” – ilmus juba 1996. aastal, jäi selle ning järgmise autoriraamatu vahele kaksteist aastat. 1990. aastate lõpus ja nullindatel keskendus Kaldmaa tõlkimisele, eestindades muuhulgas ühe oma lemmiku, Jeanette Wintersoni loomingut. Käesoleva sajandi teisel kümnel aga kaldus kaalukauss tagasi omaloomingu kasuks – kõige enam tähelepanu on pälvinud luulekogu “Armastuse tähestik” (2012), eksperimentaalne romaan “Islandil ei ole liblikaid” (2013), jutukogu “Väike terav nuga” (2014) ja lasteraamat “Halb tüdruk on jumala hea olla” (2016)

Maarja Kangro (1973) on eesti luuletaja, prosaist ja tõlkija. Oma esimese raamatuni, luulekoguni “Kurat õrnal lumel”, jõudis Kangro 2006. aastal. Tema kolmas luulekogu “Heureka” (2008) pälvis Kultuurkapitali luuleauhinna. Kangro luulet iseloomustab intertekstuaalsus, panustamine lugeja emotsioonide asemel tema seostamis- ja analüüsivõimele. Kaks aastat hiljem ilmus Kangro esimene proosateos, novellikogu “Ahvid ja solidaarsus”, mida pärjati Kultuurkapitali proosaauhinnaga. Kangro novelle ei anna eesti praeguses kirjanduses õieti kellegagi võrrelda – need on sageli autobiograafilise taustaga (enese)iroonilised lood nooruse ja keskea murdekohas viibiva eneseteadliku naise otsingutest ning suhetest. Kangro pilk asjadele on rõhutatult kaine ja illusioonivaba, lähtudes ratsionalistlikust elutundest (mis muidugi ei välista tema loodud tegelaskujude irratsionaalsust).

P. I. Filimonov (1975) on Eestis elav vene keeles kirjutav kirjanik, üks neid siinseid vene kirjanikke, kes tulid nullindatel eesti kirjandusse ainult ühel tänuväärsel eesmärgil – et jääda. Juba Filimonovi debüütteos, romaan “Зона неевклидовой геометрии” (2007, eesti k “Mitteeukleidilise geomeetria tsoon”, tlk Aare Pilv, Kite, 2010) äratas tähelepanu ning sellest edasi on Filimonovil ilmunud eesti keeles neli raamatut. Märkida tasub 2013. aastal ilmunud raamatut “Thalassa! Thalassa!”, mis paistis silma kosmopoliitse haarde ja sotsiaalse närviga – teoses käsitletakse muuhulgas sektantlust – ning mille autoripoolne žanrimääratlus on “romaan-imerohi”. Üleüldse paistab Filimonovi looming silma eluterve, aeg-ajalt sapisuseni ulatuva irooniaga.

Veel tasub Jan Kausi sõnul panna tähele neljast vestlusest koosnevat sarja, mille teema on Soome Vabariigi 100. juubel. Käesoleval aastal on Soome Vabariigi 100. sünnipäev ning kirjandusfestival “HeadRead” tähistab seda sündmust vestlusringide sarjaga, milles osalevad nii eesti kui soome väljapaistvad kirjanikud ja tõlkijad, sh Kjell Westö, Tuula-Liina Varis, Maimu Berg, Sirpa Kähkönen, Juhani Salokannel, Riikka Pulkkinen, Elina Hirvonen jt.

Neljapäev, 25. mai kell 18.00
Kirjanike Maja musta laega saal
Kava ja formaat: Meilt ja mujalt, Soome 100 vestlusring
Ürituse keel: soome keeles
Tõlge: eesti keelde

Vestlusringis heidetakse pilk kaamose, “Koskenkorva”, Kaurismäe filmide, Paasilinna romaanide ja tango taha. Teisisõnu arutletakse soome identiteedi kujunemise ja arenemise üle. Millistest osadest soomlus moodustub? Milline on soome rahva sisemine valgus, millised varjud seda kummitavad, millised müüdid ja stereotüübid käivad ringi soomlase hinges ning millised väljaspool seda? Vestlusringis osalejad: kirjanik ja publitsist Venla Hiidensalo (1975), kes on käsitlenud oma teostes nii kaasaegset avalikku ruumi (“Mediahuora” eesti k “Meedialibu”, 2012) kui ka ajaloopingete kandumist tänapäeva (“Karhunpesä”, eesti k “Karupesa”, 2014); soomerootsi romaanikirjanik, Eesti lugejatelegi tuntud Kjell Westö (1961), kelle Soome kodusõjast ja selle järelmõjudest kõnelev Helsingi-romaan “Kus kõndisime kunagi” (Eesti Raamat, 2014, tlk Tõnis Arnover) pälvis Põhjamaade Nõukogu kirjandusauhinna; kirjanik ja stsenarist Riikka Pelo (1972), kelle teine romaan, vene luuletajanna Marina Tsvetajeva pagulusest kõnelev “Jokapäiväinen elämämme” (“Meie igapäevane elu”) võitis 2013. aastal Finlandia auhinna. Vestlust juhib soomerootsi kirjanik Philip Teir (1980), kelle debüütteos, abielu keerdkäikudest kõnelev perekonnaromaan “Vinterkrig” (“Talvesõda”) ilmus 2013. aastal. Sündmus leiab aset koostöös festivaliga “Helsinki Lit”.

Reede, 26. mai kell 17.00
Kirjanike Maja musta laega saal
Kava ja formaat: Meilt ja mujalt, Soome 100 Vestlusring
Ürituse keel: soome keeles
Tõlge: eesti keelde

Soome ja eesti kirjanike vahel on ikka üht-teist juhtunud. 1921. mais tuli soome luule suurkuju Eino Leino Eestisse, millest Eesti ajalehed andsid juba jaanuaris pidulikult teada. Eesti kirjanduse klassikud, toona veel kolmekümnesed väänkaelad Henrik Visnapuu ja August Gailit, tahtsid Leinole austust avaldada ja sestap ostsid nad Balti jaamast kokku kõik sireliõied ning läksid ja kallasid need Leino hotellitoas voodile, nii et õitemere seest paistisid ainult Leino näpuotsad. Huvitav, kas osaliselt ka seetõttu meenutab Eino Leino oma mälestustes maikuise Eesti õiteküllust? See omakorda annab põhjust pärida, kuidas on olnud lood eesti ja soome kirjanike vahel hiljem ning kuidas on need praegu? Maikuise õitsemise taustal arutavad soome ja eesti kirjanike sõpruse teemal kirjastaja ja mälumängija Tauno Vahter (1978), kellel on ka teeneid soome kirjanduse tõlkijana (näiteks Sofi Oksase “Stalini lehmad” 2009. aastal); estofiil estofiilide seas, kirjandusteadlane Juhani Salokannel (1946), kelle tõlgete hulgas troonib A. H. Tammsaare “Tõde ja õigus” ning kelle raamatut “Jaan Kross” saab lugeda ka eesti keeles (tlk Piret Saluri, Eesti Keele Sihtasutus, 2009), ning soomerootsi kirjanik, Eestitki tihti väisav Emma Juslin (1985), kelle teine romaan, kahe naise armastusest rääkiv “Frida ja Frida” (2008) pälvis Soome Rahvusringhäälingu kanali FST 5 kirjandusauhinna. Vestlust juhib Soome Instituudi programmijuht Anna Laine. Vestlusring toimub koostöös Soome Instituudiga.

Pühapäev, 28. mai kell 15.00
Kirjanike Maja musta laega saal
Kava ja formaat: Meilt ja mujalt, Soome 100 Vestlusring
Ürituse keel: soome keeles
Tõlge: eesti keelde

Hannu Raittila Finlandia auhinna pälvinud romaanis “Canal Grande” (2001, eesti k Varrak 2003, Aivo Lõhmus) arutleb Veneetsias viibiv minategelane järgmiselt: “Välismaakeelses kõnes häirib soomlast alati, et lausetes on igasuguseid ülearuseid väljendeid ja viisakusvorme. Need muudavad keele kõnelemise vaevaliseks ja ebamugavaks ning teevad jutu mõtte ähmaseks. Soomes räägitakse asi võimalikult lihtsal ja ühemõttelisel moel ära ja oodatakse siis, mida teine vastab. Ja kui midagi öelda ei ole, ollakse lihtsalt vait.” Siit tekib mitu huvitavat küsimust. Kuidas on soomlaste meelest teiste soomeugrilastega, näiteks eestlastega – kas kipuvad ka ohtrasõnaliseks? Kuidas on soomeugrilastel õnnestunud laias maailmas oma jutud siiani ära rääkida? Eestlaste ja soomlaste maailmapildist ning kaasaegse maailma vaatest eestlastele ja soomlastele kõnelevad romaanikirjanik Riikka Pulkkinen (1980), kelle eksistentsialistliku alatooniga psühholoogilistes lugudes (eesti keeles “Piir”, tlk Monika Pais, Pegasus, 2009 ja “Tõde”, tlk Jan Kaus, Pegasus, 2011) vaadeldakse raskeid teemasid nagu haigus ja surm; kirjanik ja ajakirjanik Elina Hirvonen (1975), kelle eesti keeles ilmunud romaan “Et tema mäletaks sedasama” (tlk Piret Saluri, Varrak, 2007) käsitleb ajalooliselt ja kultuuriliselt erinevate traumaatiliste kogemuste järelmõju ja kandumist ühelt põlvkonnalt teisele; kirjanik Kätlin Kaldmaa (1970), kes on viimaste aastate üks rahvusvaheliselt aktiivsemaid eesti kirjanikke, osalt tänu oma mitmekülgsele loomingule, osalt seetõttu, et ta valiti eelmisel aastal PEN Internationali välissekretäriks. Vestlust juhib kirjanik Philip Teir. Sündmus toimub koostöös festivaliga “Helsinki Lit”.

Laupäev, 27. mai kell 16.00
Kirjanike Maja musta laega saal
Kava ja formaat: Meilt ja mujalt, Soome 100 Vestlusring
Ürituse keel: soome keeles
Tõlge: eesti keelde

Olgugi et Soome säilitas Teise maailmasõja turmtules iseseisvuse, ei tähenda see, et sõjale järgnenud poliitilised pinged oleksid jätnud Soomet mõjutamata. Soome riigi tasakaaluharjutusele Lääne ja Ida vahel on olemas isegi eraldi termin: “soome(s)tumine”. Soome diplomaat Max Jakobson kirjutab oma raamatus “XX sajandi lõpparve”, kuidas Nõukogude Liidu lagunemise ajal ei lubanud president Mauno Koivisto Soomel osaleda Põhjamaade välisministrite kohtumisel Kopenhaagenis. Taani välisministri Uffe Ellemann-Jenseni koostatud deklaratsioon Baltimaade iseseisvustaotluste toetamiseks oli Koivisto sõnutsi “provokatiivne”. Ellemann-Jenseni ja Koivisto arvamuste erinevuses “kajastus Taani ja Soome geopoliitilise asendi erinevus”, kirjutab Jakobson. Nii et ei olnud ka Koivistol sugugi kerge! Kuidas mõjutas aga poliitiline õhkkond kahe sugulasrahva kirjanduslikke suhteid – ja mil määral see neid mõjutamata jättis? Teemat käsitleb tõeliselt võimsate naiskirjanike seltskond: kirjanik ja publitsist Tuula-Liina Varis (1942), kelle suurepärane mälestusteos “Kilpkonn ja õlgmarssal” (tlk Piret Saluri ja Joel Sang, Loomingu Raamatukogu, 1996) räägib Varise kirglikust ja keerulisest kooselust soome luuletaja Pentti Saarikoskiga; kirjanik, tõlkija ja poliitik Maimu Berg (1945), kelle mullust novellikogu “Hitler Mustjalas” võib pidada eelmise aasta eesti kirjanduse üheks tähtteoseks, ning kirjanik ja tõlkija Sirpa Kähkönen (1964), kelle ühiskondliku närviga ajaloolised romaanid on tõstnud ta Soome üheks olulisemaks kaasaegseks kirjanikuks. Kirsiks tordil juhib vestlust Venla Hiidensalo. Vestlusring saab teoks koostöös Soome Kirjanike Liiduga.