Kaarel Künnap: Retk Muusikaakadeemia sisemusse

Kultuur.info käis EMP raames ja Kaarel Künnapi isikus Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias „Elusate helide majas” ning jagab kogetut nüüd meie kõigiga.

Nagu viis minutit hiljem selgus, oli valvelaua juures pealt kuuldud arutelu murelik toon asjata – polnudki nii tähtis välja selgitada, millisel korrusel täpselt ürituse avaetteaste, Pavel Tšeretšukini ja Paša Semjonovi keskkondlik elektroonikaimpro „Hämaruse varjus”, toimub, sest seda võis kuulata terves kõikidesse korrustesse lõikuvas aatriumis. Tuled olid miinimumini kustutatud ja esinejad oma mitmetest süntesaatoritest, arvutitest ja muust helitehnikast koosneva aparatuuri üles seadnud introvertselt kitsasse siserõdusoppi, näoga pigem õhuruumitühimiku kui publiku poole. Kuulaja võis nende toimetamist külje pealt jälgida, või, nagu mitmed seda tegid, mõnes aatriumi mugavamas punktis silmad sulgeda ja helidele keskenduda. Mina tollesse majja harva sattuva inimesena eelistasin pigem treppe mööda üles-alla käia ja uurida, kuidas päikeseliselt ringi kekslevate kõrgete ja lindistatud keskkonnahelidega pipardatud, malbelt võimendatud drone põrkab ringi postmodernistliku arhitektuuri kummalisel dekonstruktivistlikul geomeetrial, potipalmidel ja seintel rippuval Eesti maalikunstiklassikal, mille hulgast ei puudunud ei Sirje Runge ega Andres Toltsi tööd. Muu hulgas avanes võimalus tõusta keerdtreppi mööda aatriumi tipus asuvasse hea vaatega elevandiluust torni, milliste olemasolu ma akadeemiliste õppeasutuste juures seni pelgaks kõnekujundiks olin pidanud. Muusika ja keskkond sulandusid omavahel õmblusteta ja sättisid õhtu algatuseks unenäolisse meeleollu.

Sündmuse ultrakammerlik teine liikumine, komprovisatsioonide kontsert, toimus ooperistuudios, silma järgi pisut vähem kui sajaruutmeetrises pimenduskardinatega ruumis, mis oli publikut ja esinejaid nii tuubil täis, et osad ei mahtunud vist uksestki sisse, istekohtade jätkumisest rääkimata. Neliteist improvisatsioonitudengit esitlesid komponeerimise ja vaba impro erinevaid tasakaale. Vahendid olid nii klassikalises kui ka uuenduslikus mõttes eksperimentaalsed – Sänni Noormetsa vokaalinstrumentaalteoses „Neljas ahv” kasutati piuksuvaid kummimänguasju ja groteskseid lavakostüüme, pianistid Madis Kukk ja Jaak Sikk asetasid avatud kaanega Estonia kontsertklaveri keelte vahele nii pesulõkse kui ka kahvleid, Anna-Liisa Eller, Theodore Parker ja Ekke Västrik mängisid Alyona Movko „Sharps and Brightsi” maha visuaalselt efektse animeeritud partituuri järgi. Tekkivad helikooslused olid nii intellektuaalselt kui kohati ka emotsionaalselt väga stimuleerivad. Kui kombineerida see intensiivne stimulatsioon ruumis valitsenud hapnikupuuduse ja palavusega, võib tulemust hakata võrdlema Salvador Dalí sürrealistlike enesetunde- ning seisunditehnikatega, nagu tema kaks numbrit väikesed kõnemehekingad või tugitoolist, pliiatsist ja pesukausist koosnev seadeldis pooluneseisundi pikendamiseks. Väga huvitav.

Finaal toimus traditsioonilisemas kontsertsaaliformaadis, märksa avaramas kammersaalis, kus noortest interpreetidest koosnev EMTA sümfoniett mängis noorte heliloojate lühivorme. Võimalik, et ma ei olnud terve oma varasema elu jooksul kuulnud rohkemate süvamuusikateoste esmaesitlusi kui selle ühe õhtu jooksul (koos komprovisatsiooniosaga saan ma kavalehelt loendades kokku üle kümne). Meeleolusid oli väga erinevaid, Johanna Kivimägi „Sära” stravinskilikust lammutamisest Josh Taskeri „Clutching at Entropy” deformatiivse traagikani. Kuuldu mitmekesisus oli hetkes väga meeldiv, aga pean möönma, et seda kõike kokku on muljete kuhjumise tõttu tagantjärgi väga keeruline lühidalt kirjeldada või nüüd, poolteist ööpäeva hiljem, kui ma siinset teksti kirjutan, isegi täpselt meelde tuletada.

Kahtlemata suurepärane sündmus, mida külastada – truehead’ile kohustuslik ja kõrvalseisjale meeliavardav. Mul on väga hea meel, et sinna sattusin. Kui kogu muusikaline rikkus kõrvale jätta, siis juba kas või ligi kolmetunnine avalik üritus, milles pole ühtki paarist minutist pikemat pausi ja mille vältel ei serveerita ühtki kohvi, konjakit, šampust ega õlut, pole just igapäevane kogemus.