Kadi Eslon: Kosutav sõõm värsket Rapla „Särinat“

16.–17. septembrini 2016 toimus Rapla Kultuuriklubis Baas uus muusika- ja teatrifestival „Särin“, kus üles astusid rohkem või vähem tuntud artistid, kes on mingitpidi Raplamaaga seotud.

Raplasse meelitas festivali sisutihe programm, huvipakkuv toimumispaik ja väikelinn kui selline. Teadlik valik oli kuulata eelkõige neid esinejaid, kellest varem suurt midagi ei teadnud või keda ei olnud varem laivis näinud, kuid kelle tegemistega muidu üldjoontes kursis olen.

Kui kontsertidele tagasi mõelda, paneb hämmastama, milline muusikaline kompott oli püünele toodud, iga artist oli oma žanris ja elemendis veenev.

Esimesel päeval õnnestus osa saada Mitte-Riinimanda noortekoori kontserdist, kus kanti ette Pärt Uusbergi loomingut. Täiesti esimest korda nägin laval kooslust Kahekese, kelle lõpulugu oli iseäranis kaasahaarav. Samal päeval õnnestus kuulata ka Mari Jürjensit ja Mick Pedajat, keda tunneb juba laiem publik ning kelle esinemised olid ootuspäraselt omalaadsed ja naelutasid lava ette. Mick Pedaja kitarrikäsitsus oli talle omaselt jõuline, instrumentaalid olid kontserdi parim osa.

Teise päeva programmist panin kõrva peale The Notesi, Sten-Olle, Loore Martma ja Vaiko Epliku kontsertidele. The Notes on kohalikud Rapla tüübid, teevad hubast akustilist muusikat, nagu nad ise enda tutvustuseks ütlevad. Publikule meeltmööda. Sten-Olle rokkis/bluusis täiega ja viskas iga loo vahele ka mingi teemakohase või -kohatu nalja. Ka Loore Martma jutustas oma kontserdil päris palju, need jutud olid aga seotud erinevate pillide, tema muusikuks kujunemise, olemise ja elu mõtestamisega laiemalt. Loore Martmat olin varem Pärispeal esinemas näinud. Ikka ja jälle kisub teda tagasi kuulama, lihtsalt nii ilus ja ehe on. Kuna klassikalises mõttes albumit pole ta veel välja andnud, siis on kontsert hea võimalus tema loomingust osa saada. Ja muidugi Vaiko Eplik! Jällegi üks meeleolukas heatasemeline hea tuju kontsert.

Kõik esinejad, kelle kontserte õnnestus täispikkuses lõpuni kuulata, kandsid ette lisalugusid. Publik ei lasknud esinejaid naljalt lavalt minema. Ja põhjusega.

Lastehommikust, hilisõhtustest-öistest kontsertidest ja etendustest paraku osa ei saanud, mistõttu jäävad need siinses kirjutises lähemalt kajastamata. Kes käis, see sai kuulata Rüüti, Malenat ja Tinturat, vaadata ööteatri etendust „Eestlaste muistne lugu“ ja Improteater Impeeriumi etteastet ning tantsida DJ-de taktikepi järgi.

Kultuuriklubi Baas on sellise festivali toimumiskohana tundub et ainuõige ja ülisobiv valik. Inimestel oli võimalik saalida kahe esinemispaiga vahel: üks neist – väiksem ja intiimsem, ühes õdusa kohvikuga – asus hoone teisel korrusel, teine – suurem, tehaselikum ja rokikontserdilikum – allkorrusel, kuhu jõudmiseks tuli läbida inspireeriv siseõu, mille igas kujunduselemendis võis märgata lennukust ja vigurit. Võib-olla seetõttu, et kujunduse tegi Helen Lennuk. Ruumide välisilme ühes kunstiliselt maitsekate, vigurit täis kujunduselementidega haakus väga hästi festivali sisulise poolega. Ja nii juhtuski, et festivali programm/esinejad, publik ja toimumispaik ühes kohapeal tekkinud erilise õhustikuga moodustasid ainulaadse sünergilise terviku – särina!

Kui „Särinale“ tagasi mõelda, ei suuda seni uskuda, et sellised läbimõeldult korraldatud, samas boheemlaslikult inspireerivad koosviibimised on Eestis veel võimalikud. Aeg, koht ja inimesed – kõik oli hästi.

Festivali vedur Maili Metssalu kõrvutas „Särinal“ tekkinud fluidumit mõneti Viljandi pärimusmuusika festivali algusaegadega. Mulle tõi see aga meelde ajajärgu, mil Tallinnas tegutses kultuuritehas Polymer ning Von Krahlis puudus ventilatsioon ja baar ei olnud veel uuenduskuuri läbinud. Paraku soodustas toonane Krahli remont mõneti ka „vana hea“ õhustiku kadu ning inimesed-põlvkonnad vahetusid. Loodetavasti ei kordu sarnane stsenaarium peagi põhjalikult renoveerimisele mineva Kultuuriklubiga Baas – et seal praegu heljuv õhustik ja vaimsus ei hajuks ühes remondiga kõiksusesse. Sest see on väärtus omaette.

Pilte sündmusest vaata siit.