Kaia Beilmann: Oli üks kuningas kord…

„Kuningas Oidipus“
Cabaret Rhizome

Lugu kuningas Oidipusest on hästi teada, vähemalt üldjoontes – ometi võib etenduses Oidipusele korratava mantra „Sina tapad oma isa, heidad ühte emaga“ lihtsalt tema-vormi panna. Ja kõik on enam-vähem selge. Kuigi midagi oli vist veel?

„Kuningas Oidipuses“ domineerib sisu vormi üle. Lavastuse keskpunkt on tragöödia ise, lugu ning tundub, et kõik, mis võiks segada loole keskendumist, on eemaldatud. Näitlejad on impersonaalsed, nad kannavad maske justnagu selle loo algsetel esitamisaegadel Vana-Kreekas. Erinevalt Vana-Kreekast ei ole maskid mõeldud aga tegelaste paremaks eristamiseks, vaid nende ühetaoliseks muutmiseks. Kõik maskid on ühetaolised. Maskid varjavad emotsioone ja miimikat.

Huvitaval kombel on etendusest „eemaldatud“ ka keskkond ning see on viidud lavalt ekraanidele. Tehniline lahendus, mis toimib suurepäraselt, et toimuv jõuaks paremini vaatajani, töötab oivaliselt ka selle heaks, et reaalsust natuke nihestada. Laval toimuv on samal ajal ka ekraanil toimuv, aga mitte päris – see leiab aset samade tegelastega, aga justkui mitte päriselt, sest ekraanil olevad tegelased on siiski virtuaalsed jäljendused, samas keskkonnas, aga mitte päris. Keskkond eksisteerib ainult ekraanil, on justkui eemaldatud, kõrvale pandud. Ei ole keskkonda, ei ole näitlejaid, see, mis tuleb esile kogu ülesehituse kaudu, on lugu. Lugu, mida kõik teavad (?) – muudatustega muidugi, kuid sellistega, mis ei muuda loo kulgu mitte üheski suunas ning aitavad seda vedada õnnetust algusest traagilise lõpuni.

Kas see kõik ei tundu siis igavavõitu? Ei leita ju mingeid uusi tahke loost, ei tänapäevastata, ainult puhttehnilises mõttes, loo edasiandmise lihtsustamiseks. Üksnes võetakse ja antakse edasi. Et midagi muud nagu ei olegi? Teksti ei ole minimaliseeritud, ümber tehtud, kontseptualiseeritud. Lugu lihtsalt voolab…

Igav aga ei ole, sest tõlgendamist saab alustada otse loost endast, mitte aga kusagilt kaugemalt, erinevate tõlgenduste tõlgendamisest. See annab tõlgendusele kindla pinna, aga laseb sel ometi kaugemale lennata, kuna mõte saab liikuda kohe sisule ega jõua vormi juures juba ära väsida. Igavust ei saa kohe üldse tunda, oh ei!

See, kui lugu räägib iseennast ehk kui meediumid, mis lugu edasi annavad, tähelepanu detailidele ja kõrvalliinidele ei juhi, loo kulgemist, lineaarsust katkestada ega teistele tasanditele viia ei püüa ning lool kõlada lasevad, on midagi haruldast. Hea on vaadata lugu ära ja siis ise otsustada, mida sellest arvata. Tundub, et lihtne loo jutustamine on vabam hinnangutest ja laseb vaatajal rohkem ise otsustada, mida ta millestki mõelda ja arvata või mitte arvata võiks. Otse, ilma vahelülita. Saab otsustada kuningas Oidipuse, mitte „Kuningas Oidipuse“ üle. Tihti ju seda ei juhtu, kuid mõnikord siiski on nii – lugu on antud otse vaatajate kätte, et nad ise läheneksid sellele, nagu heaks arvavad. Võib tükkideks rebida või kaasa tunda. Või kõik need ülejäänud variandid.