Kaia Beilmann “Vastandlik sarnane”

„Maali!“

Koreograafia: Mari-Liis Eskusson, esitus: Kristiina Vilipõld.
Valgus: Rene Liivamägi, helikujundus: Artjom Astrov, kostüüm: Kaido Torn.

„vägisi“

Lavastus: Mari-Liis Eskusson, esitus: Arolin Raudva, Raho Aadla.
Helikujundus: Iisak Sulev Andreller, valguskujundus: Villu Konrad.
Dramaturgiline tugi: Ingrid Kääramees.

“Maali!” ja “vägisi” on tegelikult kaks väga erinevat lavastust. Lausa vastandlikud. Kõigepealt täielik mittenarratiivsus, mitte-lugu, rohkem lugude paljusus, mida on võimalik luua igaühel oma peas erinevalt. Ja siis, vastupidi, lahtiste otsade puudumine, lugu, mis on konkreetne.

Alguses rahulik, korduv vorm, üsna kindel ja aeglaselt muutuv ja teisenev. Pärast seda jõuline ja visklev vorm, konfliktne ja purustav.

Pinge oli siiski olemas mõlemas, ühes otseselt näha ja tunda olev pinge laval olevate tantsijate vahel ning ing teises vaikne ja märkamatu pinge, väljendudes pigem liikumist saatva muusika kui liikumise enda kaudu.
Nii. Aga mis oli mis?

“Maali!”:
Võtke kaheksa. Ja hakake ise kaheksat looma. Millesse see teid viib? Korduvusse, kaheksa väljapääsmatusse silmusesse. Proovige luua seda kaheksat erinevat moodi. Proovige varieerida.
Ühel liigutusel võib olla palju variatsioone ja sõltuvalt variatsioonist võib see liigutus omandada ka palju erinevaid tähendusi. Ka pilk muudab paljut. Pilgu lisamine või väljajätmine muudab ühe ja sama liigutuse tähenduse täiesti teiseks. “Maalis!” narratiivi ega etteantud lugu ei olnud, selle võis ise välja mõelda . Tundus ootamatu ja huvitav, et lugusid ja tähendusi tekkis (vähemalt minu peas) ühe liigutuse varieerimise pinnalt hulganisti ja erinevaid. Kaheksa on lõpmatu ning ka lugusid ja tähendusi võib lõputult luua.

“vägisi”:
Siin lõputult tähendusi luua ei saa. Nende erinevate tähenduste loomise asemel on kesksel kohal lugu ise. .See algab ilusalt, aga areneb karmiks. Tooni annavad ka kaks tantsijat, kes seda lugu jutustavad. Nendevaheline meelas flirt muutub jõulise liikumise ja väljendusrikka kehakeelega ägedaks võitluseksi. Pinge, mis tekib juba algul, ei kao, küll aga teiseneb ja võtab uusi vorme. Alguses on see koostöö varal tekkiv pinge, koosolemise pinge, hiljem aga järjest ägenev võitlus.. Võitlus, mis ei lõpe hästi. Pärast võitluse lõppu tuleb naistegelasel end sellest justkui puhtaks pesta, vabastada. Siis aga tuleb uuesti mängu koostöö, mis varem, kõige eelnenu käigus kannatada sai ja seetõttu enam hästi ei tööta. Niisugune koostöö, mis enam ei ühenda tantsijaid vaid pigem lahutab. Kuid on samas ehk ka vajalik selleks, et tuua algselt võrdsed ning vahepeal ebavõrdsustunudtantsijad tagasi samale pinnale.

Kuigi tegemist oli täiesti erinevate lavastustega, leidus neis ka pisut sarnasusi. Üks pakkus eelkõige võimalust lugu enda moodi tõlgendada ja erinevaid tähendusi anda, teine aga jõulist ja meisterlikku liikumist, koostöö ilu. Mõlemas esines pinget – kas siis vaevumärgatavat või lausa kõikehõlmavat.