Karlo Funk soovitab: 10 filmi PÖFF-il

PÖFF on koht, kus igal vaatajal on kava lugedes ja filme otsides tegelikult kolm võimalust. Need on nagu kolm lasku: esimene jalga, teine märklauaks seatud konservipurki ja kolmas hoiatuseks õhku. Festivalil tuleb ette kindlaid tabamusi, nii õnnelikke kui õnnetuid üllatusi. Sama moodi ka nende 10 filmi seas siin. Nimekirja fookuses on rohkem hispaaniakeelne maailm ja Aasia, aga ka mõned tähelepanu äratanud Euroopa filmid võistlusprogrammidest.

Sinu tõde, minu tõde (Lõuna-Korea)
Sang-soo Hongi filmide keskmes on inimsuhted, paaris ja paaritul kujul, ülikoolides, tänaval. Tema lugude argised tegelased juhivad märkamatult sügavale sealse kultuuri aluskihtidesse, kus toimivad oma reeglid ja ootused.

Kaugelt (Ventsueela-Mehhiko)
Hambatehnik, kes korjab tänavalt üles noori poisse, on piisavalt provokatiivne loo lähtekoht. Ent Lorenzo Vigase Veneetsia festivali võidufilm ei keskendu niivõrd seksuaalsuse kummalistele avaldusmisvormidele kui selle põhjustele. Jõulise draama taustajõud on olnud Guillermo Arriaga, kes on töötanud mitme Alejandro Iñarritu stsenaariumiga .

Tuba kostiga (Hispaania)
Esikfilmide võistlusprogrammist torkas silma mitmeid hispaaniakeelse maailma filme. Nagu „Araabia ööde“ režissöör Gomez, sukeldub ka Juan Miguel del Castillo oma filmiga majandusliku ja poliitilise kriisi sügavamatesse kihtidesse. Sotsiaalkriitika kõrval on ekraanil nähtav siiski tundlik film, mis loodi ühisrahastuse toel ja on Malagas võitnud just publikupreemia.

Pommidest valjem (Norra)
Von Trier ei ole enam ainus tähelepanuväärne Trier Skandinaavias. Ingliskeelse filmi keskmes on kolm meest, isa ja kaks poega, ning hukkunud ema, kes tegutses sõjafotograafina. Kuigi on leitud, et filmi fookus kipub hajuma, on see kahtlemata iseloomulik näide Skandinaavia režissöörist, kes asub kuiva põhjamaise huumoriga relvastatult Ameerikat vallutama.

Hiilguse kalmistu (Tai)
Apichatpong Weerasethakul sulandab unenägusid tegelikkusse viisil, millele pole päriselt kinematograafilist võrdlust. Epideemiline unehaigus, loodus ja vaimud on märksõnad, millega seda vaikselt nägemuslikku tööd iseloomustada. Ja samas, kui vaatajal on tegelikkusest oma kindel arusaam, ei maksa lasta Weerasethakuli rikkalikul panteismil seda rikkuda.

Troon (Lõuna-Korea)
18. sajandi Korea valitseja Yeongjo lasi vangistada oma poja ja jättis ta riisikastis palee hoovile surma ootama. Lee Joon-ik on teinud mitmeid ajaloolisi filme, kuid just see tuntud ajaloosündmusel põhinev töö on äratanud tähelepanu ka väljaspool. Detailitäpne ajastufilm otsib selle siiani selgituseta teo põhjuseid.

Sauli poeg (Ungari)
Laszlo Nemesi film paigutab kaamera 20. sajandi kurjuse südamesse, koonduslaagrisse. Paar aastat Bela Tarri assistendina töötanud Nemes juhib vaataja koos juudist Sonderkommando liikme Sauliga läbi laagri argielu. Süngelt visuaalne ja lummav lugu läheneb tuttavaks peetud teemale mitte tingimata uudselt, aga fokuseeritult ja häirivalt.

Meie väike õde (Jaapan)
Hirokazu Kore-eda viimane film tegeleb Jaapani perekonna traditsioonilisel lojaalsusel põhinevate suhetega. Pärast isa surma otsustavad kolm õde enda juurde võtta poolõe. Ent pere lagunemise „süüdlase“ surm ei tähenda, et süüda enam pole ja suhted võiksid alata nullist. Kore-eda on teinud tuntud mangal põhinevast loost realistliku ja tundliku filmi.

Insight (Venemaa)
Aleksandr Kott on teinud nii patriootlikke sõjafilme kui rahvuslikku komöödiat. Festivali võistlusprogrammi poleks ta kindlasti selliste žanritega sattunud. „Insight“ on pimedaks jäänud Paveli ja Nadežda armastuslugu, draama keerukatest valikutest lihtsate tunnete ümber.

Orizont (Rumeenia)
Rumeenia filmilaine jätkub vaiksema hooga, aga samas Eestile iseloomuliku teemaga. Abielupaar asub pidama eraldatud külalistemaja mägedes. Marian Crisani kolmas, võistlusprogrammis linastuv film jälgib nende toimetulekut uues keskkonnas, mida kontrollib ebaseadusliku metsaraiega tegelev jõuk. Korravalvurite surve ja ääremaa kirjutamata reeglid ei jäta neile kuigi palju valikuvõimalusi.