Katrina Helstein: Armastuslaul Kanuti Gildi SAALile Mihkel Ilusa ja Henri Hüti „Kapriisid II” taustal

Millisele ruumile laulda serenaadi? Pärast Mihkel Ilusa ja Henri Hüti installatsioon-perfomantsit „Kapriisid II” Kanuti Gildi SAALis kerkis minu silme ette nii mõnigi linnaisa, kes sooviks oma kohale, olgu tema projekt Linnahall või mõni kool, kunstiteose pühendada. Igal juhul on nüüd teada, kelle poole pöörduda, kui tekib tunne, et nende kohta ei armastata piisavalt. Muidugi jääb küsimus, kas Mihkel Ilus ja Henri Hütt sooviksid teha tantsulist ja installatsioonirikast armastusetendust näiteks Linnahallile, Rahvusraamatukogule, Gustav Adolfi gümnaasiumile. Kaks meest uurivad Kanuti Gildi SAALi, etendavad sellele ja saavad selleks. Miks mitte saada Viru keskuseks? Tallinna ülikooliks? Needki ruumid on omal moel kohad, mis on oma tantsu, kunstiteost, armastusavaldust väärt.

Fakt on see, et Kanuti Gildi SAALis ja sellega saab mängida, mitte et teistes ruumides ei saaks. Aga siin on midagi, mis paneb mängima, või tuleks öelda, keegi, Priit Raud ikka, aga sellegipoolest. 13. sajandil ei oleks keegi kindlasti selle peale tulnud, et selles saalis hakkab ühe koha peal tantsima Mart Kangro ja rahva poole hõikama, et kas ta ikka tantsib piisavalt hästi. („Talk to Me” 2012) Ühesõnaga, sellest ruumist on saanud progressiivse etenduskunsti sünonüüm. Vähemasti nõnda armastavad nad ennast ise nimetada. Nii et on loogiline, miks toimub ja toimib SAAL nii etenduspaiga kui ka peategelasena. Millele Henri Hütt ikka armastust avaldaks kui mitte etenduskohale?

Etendus jaguneb kolmeks – näideldavaks ja ruumisolevaks, ruumisoleva esiletoomiseks ja ruumi teistesse ruumidesse viivaks. Kõik see kutsub esile erinevaid emotsioone. Olgu selleks näitlev sein ja liikuv punane kardin – ühel juhul siis valgetes kingades, teisel juhul mustades tossudes – see mõjub omamoodi kummituslikult ja veidralt. Kui olin laps, kujutlesin, kuidas mu koolimaja, mis oma funktsioonilt on kunagi sada aastat tagasi olnud kõrts, täitub joodikutest, kõrtsmikust ja hobustest. Ehk kohas, kus mina peaasjalikult tindipliiatsitega ilukirja tegema õppisin, oleks kohal teine koht. Kanuti Gild on tegelikult ka ju ruum, millel on olnud pisut teine otstarve kui 2002. aastal leitud kaasaegse progressiivse tantsu ja perfomantsi etendumise koht. Nii et sellegi koha seintest võiks välja voolata 13. sajandi lugusid käsitöölistest, aga tegelikult seda ei juhtunud, sest nad polnud antud juhul üldse tähtsad. Nagu minu kooli puhul polnud hobused ega kõrtsmik tähtsad. Aeg oli edasi läinud.

Aga just see sein ja just see punane kardin – mõlemad tuletasid meelde midagi, mis oli enne Kanuti Gildi SAALi. Muidugi mitte otseselt käsitöölisi, see lihtsalt poleks progressiivsuse kantsile kohane, see tekitaks liigselt rahvaliku maigu. Henri Hütt ja Mihkel Ilus ei ole rahvalikud. Nad on pigemini kunstnikud, kes viitavad kogu aeg millelegi, mis justkui oli ja võib-olla on siiani. Mingi Hõng. Sellele lauldaksegi serenaadi. Sellele pannakse peale mõned diskopallid – helklema. Sellest tehakse ilus koht. Piduriides armuke.

Veider on see, et etendajate lemmikruumi kantakse kaasas – sellele antakse uus tähendus. Kalapüügile sõna otseses mõttes võetakse kaasa miniatuurne Kanuti Gildi SAALi makett. Niimoodi kohtuvad ka saalisolijad millegi metafüüsilise füüsiliseks saamisega. Oleme ju meiegi kandnud kaasas oma lemmikruumi üle kogu ilma. Mihkel Ilus väitis ühes intervjuus, et see on kummastav, kuidas ta tahaks oma tuba, et ta ei tahaks enam kolida. Kõige kuulsamast omatoa ihalejast – Virginia Woolfist eraldab Ilusat aeg. Ometi omatuba koos Henri Hütiga paistab küll olevat see kolmeaknaline saal, millega ja kus saab kõike teha. Diskopallide helki mööda tuba laiali saata, ägiseda sõbra randme all, küsida, joonistada pilte videoprojektoriga valgele paberile. Mängida.

Samas võib kõike eelöeldut näha kui Kanuti SAALi etenduste väljakutsumist. Nii liikuvat seina, diskopalli, kalalkäiku kui ka seda algurepliiki, kus Hütt surub Ilusa sõna otseses mõttes maha. Kõike on olnud, aga võib-olla mitte nii poeetiliselt kokku põimituna selles saalis. 

Foto autor on Emer Värk.