Katrina Helstein: Kasvamiste lugu tammsaarelikul turbal

10. aprillil 2018 esietendus Vabal Laval saksa skandaalse näitekirjaniku Frank Wedekindi näidend „Kevadine ärkamine”. Tükk on tammsaareliku lavakujundusega: põhupalle ja turvast võiks pidada töö ja armastusega hooldatud põlluks. Tammsaarelikkus ei tähenda, et neljateistaastased ja alla selle peaks toda ärkamist vaatama tormama. Ehmatus võib tabada ka vanemaid kui neljateistaastasi, kes satuvad belgia lavastaja Armel Rousseli intensiivset ja hirmuäratavatki tükki kaema. Miks just see ja miks just praegu? Ja Vabal Laval?

Itaalia filosoof Giorgio Agamben on kirjutanud: „Inimkeha ei sarnane enam ei Jumala ega loomaga, vaid teiste inimkehadega, siit tuleb ka inimfiguuri kadumine meie aja kunstidest.”

Ometi on inimkehaga, eriti enda kehaga kontakti loomine täiskasvanuks saamise üks põhilisi kadalippe. Ja sellest on tehtud ballette, näiteks on mul silme ees üsna sarnase struktuuriga „Giselle”, mis algab armastusest ehk seksist ja lõpeb surnuaias. Nõnda algas ja lõppes ka „Kevadine ärkamine”. Ameerikalikus mõttes on oma kehaga kohanemisest tehtud üsna jäledaid filme, mis mitte millestki muust kui seksinäljastest teismelistest kõneleda ei malda. Ja sellest, kui uhke võib olla noor mees, kes võimalikult paljude noorte näitsikutega tiiba ripsutanud. Ja oh kui õnnelik ta selle kõige juures veel on! Selles mõttes ei erine käesoleva aasta Oscarite nominendid „Kutsu mind oma nimega” või „Lady Bird” kuidagi 1891. aastal kirjutatud ja viieteistkümneks aastaks lavalaudadelt pagendatud suureks kasvamise loost. Siit sai surma- ja elutungi teooriate tarvis innustust Sigmund Freud, kellest omakorda on olnud inspireeritud Jacques Lacan ja veel paljud prantslased, kellele meeldivad ihateooriad. Võib-olla just seetõttu ongi lavastaja Armel Roussel „Kevadise ärkamise” poole ikka ja alati tagasi pöördunud.

Kui järele mõelda, siis on, mille poole tagasi pöörduda. Ja on, mida karta. Ajal, mil inimkeha on reklaami ja pornograafia teenistuses, ajal, mil paljud meist ei pea end piisavalt ilusaks, et olla armastatud, sest nad ei näe välja nagu fotošopitud modellid, on „Kevadist ärkamist” väga kummaline ja ilus vaadata. Kõik algab sellest, kui üks tüdruk saab neljateistaastaseks, ja tahab teada… Tänapäeval tundub täiesti jabur, et keegi ei räägi tüdrukule, kust tulevad lapsed või mis on seks. Kui lihtne on seda oma lapsele rääkida, kui elame seksualiseeritud kaubandusmaailmas, kus kõike võib müüa tisside või kõhulihastega, millelt ei saa pilku mujale pöörata.

Tisside ja kõhulihaste mäng ei lase ka „Kevadiselt ärkamiselt” pilku pöörata. See on jultunud irve otse publikusse, kes tunneb piinlikkust. Näe, noor plika näitab oma ilusat peput tervele saalitäiele või tõmbab välja oma imekaunid tissid! See tegevus on aga miski muu, mille võime hetke intensiivsuse tõttu ära unustada – suureks kasvamise alastuse ja hapruse, mille kehastajaks saab kurbade silmadega Moritz (Nicolas Luçon) või aborditangidega ämmaemand (Uiko Watanabe).

Keha pannakse alati midagi teenima. On alati pandud. Sellel ei lasta olla. Nagu tollel neljateistaastasel ei lasta oma keha tundma õppida, sest ühiskonnal või siis vanematel on temaga plaanid. Ja ühiskonnal on alati meie kehaga mingid plaanid. Kas või Nõukogude Liidu ajal, mil seksiti vaid selleks, et saada lapsi. Vähemalt oli ideoloogiliselt korrektne. Kas aga inimene saab olla alati ideoloogiliselt või moraalselt korrektne? Sellised küsimused tekitavad ebamugavustunnet, me justkui eksiksime neid esitades juba ette. Mõningatel juhtudel viivad need isegi depressiooni, sest mõne inimese keha pole leidnud kasutust. Seda illustreerib Moritzi tegelase enesetapp. Armel Roussel lisab ebamugavustundele veel poolalasti näitlejad, näidates kimbatust inimkeha ja moraalireeglite vahel. Ja see tõmbab kõik pingule, ajades samal ajal ka naerma, sest mis seal salata – näitlejad naudivad mängu, milles on midagi hullumeelset.

Lavastaja Armel Roussel iseloomustab belgia teatrit kui füüsilist ja konkreetset, prantsuse oma kui sõnalist ja abstraktset. Mõneski mõttes on „Kevadine ärkamine” kõike eelöeldut: füüsiline, konkreetne, sõnaline ja abstraktne. Lugu ise ju ei muutu. Poisid ja tüdrukud kasvavad suureks – see on ülimalt konkreetne ja füüsiline, mis meie silme all toimub, samas sõnaline, sest ilma sõnadeta ei saaks me kehalisusest aru. Kõik on kokku aga abstraktsioon ja eellugu seksuaalsust ning/või vägivalda lahkavatele näidenditele ja filmidele. Seepärast ongi etenduse lõpuks laval neli hauakivi, millest üks on jõhkra hullumeelse mõrvari Roberto Zucco oma. Temastki on Armel Roussel näidendi lavastanud.

Kõik sai alguse ühel tammsaarelikul laval.