Katrina Helstein: Keity Pook ja Sigrid Savi – Januse kaks nägu

Septembris käisin minagi kaemas Sõltumatu Tantsu Laval Premiere’i kandidaate – viite koreograafi, kes soovisid oma etendusi edasi arendada. Viiest said seda teha kaks. Veider küll, aga need kaks etendust oleks nagu ühest ja samast inimesest, õigemini küll üks lugu kahest vaatevinklist vaadates. Keity Pook ja Sigrid Savi – mõlemad noored heledapäised naisterahvad – mõjuvad otsekui Januse kaks nägu. Üks ehk Keity Pook lahendab närvinõksatusi, mis keerlevad naha all, moodustades metafoorses nägemuses kehastatud sotsiaalse võrgustiku. Teine ehk Sigrid Savi lahendab füüsilist maailma ehk ümbritsevat makrotasandit, tekitades enda ümber otsekui kupli, kuhu ta tõmbab vaataja sisse, luues sellega uue võrgustiku.

Keity Pooki etenduse „Sünaps“ puhul oleme rohkem traditsioonilise vaataja rollis. Istume vaikides oma pinkidel ja kaeme tasa lavale. Nagu mu arstist tuttav ütles – on jah sünaps, moodustab tõesti roosade niitidega närvide kokkupuutekoha ehk selle, mis juhtub närvidel ja mis seal salata ka inimestel suheldes. Puutudes kokku kellegi või millegi muuga kui me ise, muutume ja sealtkaudu lähevad muutused teistesse võrkudesse, mis on meie selja taga või ees, edasi. See on kummaline äratundmishetk, mis valdab Keity Pooki ja tema laval loodud reaalsust vaadates. Siit tulevad võrkude varjud, siit tuleb peategelane, siit tuleb sillerdav elekter, mis liigub mööda närve ja inimesi, kes muutuvad ise või muudavad peategelast.

Selle etenduse algvarianti septembris nähes tekkis hirm – sest võrgud ei tähenda alati head. Neis on üsna palju ebamugavat ja võib isegi öelda, et vastikut. Mitte et kõik inimsuhted alati mugavad ja mõnusad oleks. Nad võivad tekitada täpselt samasugust kinniseotuse tunnet nagu laval olevad roosad närviväädidki, mis olid ühel hetkel seotud Keity Pooki pähe. Hirmus ja ilus korraga – valgustatud ja varjus korraga. Keity Pook on oma kodulehel kirjutanud: „Me kannatame. Laiahaardelisele meelelahutusmaailmale tahes-tahtmata oleme siin maailmas üksinda.“ Kui me tema lavastust vaatame, ei näe me ometi üksindust – me näeme suhestatust erinevate võrguosadega, samuti näeme, kuidas võrgustik pannakse meie silme all võrguks. Laval on Keity Pook üksi, hoolimata lavapartnerist Lauri Mäesepast. Ja ilmselt just seepärast tekib mingisugune kurbus sisse. Võib-olla isegi traagika.

Sigrid Savi seevastu mõjub algusest peale teisiti. Ta ei ole üksi. Ta on otsustanud vaatajad loosse haarata. Umbes nagu Mart Kangro oma 2012. aasta etenduses „Talk to Me“. Savi ei mängi läbi võrguharjutusi. Ta on otsekui noor koduperenaine, kes tuba korrastades mõmiseb omaette, kuidas asjad peavad olema, kus asub akvaarium, kus vaip, mismoodi tuleb banaani süüa, kuidas liikuda õigesti, justnimelt õigesti ühest toanurgast teise, kasutades selliseid või teistsuguseid abivahendeid. Sigrid Savi loob hetkeks publikule uue rolli. Võib-olla teeb ta seda päris etenduse alguses, kui publik leiab oma toolidelt lilled. Keegi ei tea, mida nendega teha. Ja veider on see, et varem või hiljem saab selgeks, mida teha endaga, publikuna selles saalis. Sigrid Savi mõjub ehedalt ja koomiliselt – temas on seda etenduskunstnikku, kes suudab ruumi luua, kasutades selleks lava, oma keha ja publikut. Ta tõmbab oma mulli. Kui Keity Pooki küsimus on seotud võrguga, mis meid ümbritseb, siis Sigrid Savi küsimus on seotud esemetega, mis teda ümbritsevad. Neist esemetest rääkides loob Sigrid Savi oma võrgu. Ja publiku poole pöördudes, isegi kohati pisut väriseva häälega, annab ta märku vajadusest meie kohalolu järele.

Nende kahe vaatepunkti kokkupõimine üheks etenduseks mõjub vaatajale vabastavalt. Keity Pooki võrgustik saab pärisvõrgustikuks, mille moodustavad inimesed, kes saalis istuvad Sigrid Saviga, ja sel moel mõnes mõttes ka Keity Pookiga. Savi ja Pook on nagu üks kahes. Seega võib nõustuda Erle Loonurme arvamusega ERR-i kultuuriportaalis: „Vastandlikud lavastused hakkasid omavahelises sümbioosis väga intensiivselt tööle paralleelseid mõttelõngu kerides […]“ Midagi Keity Pooki traagikast muutub Sigrid Savi koomikaks. Ehk Janus vahetab nägusid, aga ometi on ta seesama. Ometi on ta inimene, kes kord asub sotsiaalses, teinekord vähem sotsiaalses situatsioonis. Ja see teebki inimeseks olemise nõnda põnevaks.