Katrina Helstein: Stiilne ja hääletu – Eplik ja „Stiil”

27. oktoobril käisin kuulamas Vaiko Eplikku ja kaemas Mati Undi etenduse „Stiil ehk Mis on maailma nimi” (esietendus 31. oktoobril 2003) salvestust. Mõlemad olid Von Krahli Kinosalongi kavas. Ma polnud ainuke, inimesi oli saja ringis. Kuigi lõpuks olin üks kolmest külastajast, kes kogu kava lõpuni jäi.  Kinosalong on üks fantastilisemaid ja ilusamaid üritusi, koosnedes muusikast ja teatrisalvestusest. Mõelge ise: esimesel tunnil kõlas naljadest ja breketitest pajatav ning sinnajuurde laulev Eplik – teisel tunnil võis näha ühe eesti põnevaima lavastaja, Mati Undi etenduse „Stiil ehk Mis on maailma nimi” salvestust. Kokkuvõttes – ei saa olla midagi stiilsemat ega ilusamat kui need kaks asja kokku. Ja omamoodi naljakamat ka.

Vaiko Epliku algustund oli imeline. Tema absurdihõngulised laulud, kus ta kurdab kõhu tühjuse, nõgeste, armastuse, laulupeolugude kirjutamise (et ikka seks vabas õhus) üle, vallutasid saali ja südamed. Laulmisele järgnes viieminutiline ja konarlik üleminek, et häälestuda ümber millekski võib-olla tõsiseks, võib-olla absurdseks, võib-olla punaseküüneliseks (sest kogu näitetrupil olid punased küüned), võib-olla tindiostjaks vanamemmeks 99 erinevas stiilis mahamängituna kord võimsalt punkrokkides, siis kaheldes, siis veel varjudes punase kanga alla. Ainult nüansse ja sõnu oli raske tabada, sest hääl oleks salvestuselt otsekui kaduma läinud. Sõna otseses mõttes – tekstid krabisesid kohati peaaegu kuuldamatult ja arusaamatult. Seega pärast viitteist minutit „Stiili” linastumist oli kolmveerand publikust saalist välja jalutanud. Nüansid on ikkagi olulised – täpselt nagu Epliku lauludeski osutub ühel hetkel tähtsaks suline koletis või lotokolmapäev – nii on tähtis kuulda sõnu lavalt või siis linalt.

Ehk siis too teine kaks tundi oli piin vastu pidada, seepärast polnud ka ime, et paksult Epliku laulust täidetud Von Krahli põrand (nii üleval kui ka all oli inimesi kokku ligi sadakond) tühjenes salvestuse ettenäitamise ajal. Tulla võis see helikvaliteedist, kus näitlejate 2003. aastal õhku lausutud sõnad kadusid otsekui tina tuhka, tulla võis see ka mõistmatusest, et millal etendus-salvestus algab, tulla võis see ka salongist endast, mis ei eelda pidevat tähelepanu pakkumist salvestusele. Kõige kindlamalt võiks ikkagi süüdistada helikvaliteeti, mis sõi ära paljutki ja mida nii Mati Unt kui ka Raymond Queneau (kelle raamatust „99 stiiliharjutust” Unt inspiratsiooni sai) mitte just meeldivaks pidanuks.

Eksperimentaallavastuste linastustega on vist natuke teisiti kui nende kogemisega nüüd-praegu ruumis. Võõrastav kauge ruum – ikkagi on Mati Undi surmast varsti möödas 11 aastat, lavastuse enda sündimise hetkest omakorda 13 aastat. Isegi sellel samal etendusel viibinud publikust vilksatavad riided meenutavad midagi muud oma olemiselt. Ja see hetk – see stiilsuse otsing, mis vintage-hullusena 2010ndatel hoogu võttis, on omandanud praeguseks täiesti uue tähenduse. See, kuidas Anneli Saro alustab 5. detsembril 2003. aastal artiklit Undi „Stiilist”, viidates esmalt tolleaegsele peaministrile Juhan Partsile, tundub praeguseks ehk isegi koomiline. Võib-olla jookseks parajalt pahane soovolinik Sarole rääkima sooteadlikkusest tänapäeval, kui Saro üritaks klassifitseerida ja stiliseerida peaministrit. Kuigi millest see kollane meedia ikka räägib kui mitte presidendi või tolle proua stiilist, või millega põhjendab Vaiko Eplik oma kohalolekut ja kokkupuuteid Mati Undi „Stiiliga” – ikka oma Itaalia kingadega. Ja ometi oleks ma tahtnud paremini kuulda, mis toimus tegelikult tookord 2003. aasta laval.

Tänuväärne on üles otsida vanu lavastusi ja teha neist osa kaasajast. Aga kui lihtsalt ei kuule, mida näitleja räägib laval ja isegi subtiitreid pole all, et toetada linal toimuvat, siis kaob kõik ära. Ei saa rääkida Mati Undist ega ka mitte noorest Tiina Tauraitest või Erkki Laurist – saab vaikida. Sest ühelt poolt lämbub lavastus vaikusse ja teisalt ei ole ka vaatajal õhku, et korralikult mõtestada nähtavat. Küsimus muidugi jääb, et kas peabki uuesti mõtestama seda, mida ei ole korralikult näha ega kuulda – seda, mis on nagunii omal moel aktuaalsuse kaotanud. Äkki tulekski seda tajuda uuel moel: läbi väriseva kaamera ja punasesse musta riietunud lavatrupi vilksatuste – kuskilt pooleldi vaikusest. Läbi Vaiko Epliku põnevate laulude prisma.