Katrina Helstein: Topeltgraatsia ja siiras rõõm libedal pinnal

Kui lavale sõidab – mitte ei sammu, ei hüppa ega lenda, vaid sõidab! – nii, nagu ta oleks väike poiss, rulluiskudel Joonas Tagel, käib publikust läbi naerukahin. No on ju veider, kuidas üksainus liigutus, hingamine, ohe paneb vaikses ruumis terve keha liikuma ühest punktist teise. On ju naljakas! On ju kummastav! Nõnda algab Wauhausi lavastus „Fluids“ („Vedelikud“).

Kogu lavastus meenutabki natuke õnnelike laste rõõmsat mängu omaenda kehaga. Võib-olla hakkasime niimoodi liikuma kahel jalal. Esialgu kukkusime, ehkki kukkumist ei ole esietendusel kuskilgi näha või on see nii hästi maskeeritud, et on osa lavastusest. Viie tantsija sees on aga tunne, et nad said hakkama, et nad ei kukkunud, et nad suutsid seda teha, et see on kõigest algus! Võib-olla kujutan seda endale ette – saali astub ju publik teadmisega, et mängulavale ei tohi tikkuda, sest muidu libistame ennast ninast veriseks või katki – pulberlibesti on lihtsalt nõnda võimas. Selle ohtlikkus teeb kõik huvitavaks ja pisut hirmsakski.

Esialgu piirab meid vaikus, kus iga kriuksatus ja muie on kuulda, võib-olla ka vaatajate hirm, et midagi juhtub. Piirame esinejad sisse neljast seinast, et kukkumised ikka näha oleks, et vähemalt keegi neid märkaks. Wauhausi koreograafid Anni Klein ja Jarkko Partanen väidavad, et laval toimuv viitab sellele, kuidas kõik võib ebaõnnestuda ja sellest polegi midagi hullu. Ja ebaõnnestuda võib inimene, sest ta on sattunud libedale pinnale, olgu see otseses või kaudses tähenduses. Antud juhul muidugi otseses. Samas on see ju topeltõnnestumine, kui tuleme toime eriti libeda pinnaga. Graatsia, mis iseloomustab klassikalist balleti, muutub topeltgraatsiaks just libedal pinnal. Nõnda võib filosoofilisemalt mõtiskledes mõista, et piirisituatsioonis, nt nälginud inimene, on oma õigetes otsustes märksa parem kui tavaolukorras inimene, kui ta otsustab kaaslasega jagada näiteks oma viimast leiba. Üks ja sama liigutus muutub oma tähenduselt täielikult. Kontekst on teine, dramaatilisem. Samamoodi nagu ülilibedal pinnal on tantsija tants hoopis teine. Graatsia on topeltgraatsia!

Tantsijate mängulised liigutused on täis sisemist elevust, mis lendub publikusse. See elevus juhtub siis, kui üks tantsijatest mängib pulberlibestiga, kui teine mängib oma kaaslase kehaga, kui mõlemad püüavad hobust mängida, kui üks on otsekui koer kellegi rihma otsas, ja see nimekiri siin võib jätkuda. See on haarav, see on naljakas ja see on see esimeste sammude kirgas õppimine pinnal, mis on libe. Tantsijate kontsentreeritus ühele kindlale liigutusele meenutab lapse oma. Too võib tunde liivakastis kooke kokku mätsida ja „süüa“ või ilusate lasteraamatute pilte vaadata seni, kuni need liikuma hakkavad. Nõnda kordavad ka tantsijad ühte liigutust seni, kuni see selgeks saab. Baasliigutustest saab keerulisemaks minna ja minnaksegi – tollesse graatsia hetke ronitakse sisse, mis siis, et lõpuks nähakse välja nagu limased kollid.

Kuidas aga tolles teineteisesse kleepumise hetkes tulla toime mitte ainult enda, vaid ka tantsupartnerite kehadega? See on juba teine teema. Kasutatakse ju libestit enamasti selleks, et teisele kehale lähemale pääseda. Siin aga on see kehadevahelise kleepumise aine, mis teeb oma olemasoluga endast etenduskunstniku a priori, kleepides tantsijaid teineteise ja lava külge. Alati on võimalik libiseda teise inimese roietesse omaenda saamatuse pärast. Aga endiselt – võib-olla ma lihtsalt ei märka seda, võib-olla näen ainult täpseid liigutusi – ei näe ma roietesse sõitmist. Kleepumine, libisemine – kõige selle kiuste püütakse moodustada ringmänge ja kuhjasid, mis muutuvad aina huvitavamaks ja keerulisemaks. Kulgeme koos tantsijatega lähemale läheduse ebamugavusele, aga ka elevusele, mida see tekitab.

Tegelikult tuleks seda lavastust vaadata rõõmu ja uudishimuga – umbes samamoodi, nagu tantsijad ise tajuvad oma liikumist teistsugusel pinnal. Rõõm sellest, et saab liikuda teistmoodi kui tavapäraselt meenutab juba natuke väikese lapse rõõmu lihtsatest asjadest. Võib isegi öelda, et see on tantsijate siiras vaimustus võimalikust kiiljääga maailmast, kus me kõik võiks elada ja kogemata teiste roietesse sisse sõita. Mõnikord aga enesegi hämmastuseks olla topeltgraatsilised, sest ka seda võimaldab libe pind. Ebaõnnestumiste saatel võib saada topeltõnnestujaks, sest mõnikord on pind pisut kuulekam.