Katrina Helstein: Valgusmängust ja mürkrohelisest sündinud üheksas põrguring

24. jaanuaril 2018 nägin ma Sõltumatu Tantsu Laval Vaba lava kuraatorprogrammi lavastust „Öö lõpp“, lavastaja Rainer Sarnet. Või nägin ma üheksandat Dante Alighieri põrguringi? Mäletan siiani jahmatust, kui sain teada, et keskajal oli inimese suurim patt meie kirjanduse õpetaja sõnul reetmine. Üheksas ring on põrguringidest kõige võimsam – see on tardumine keset põrgu jäist järve ja aeglane külmumine, piin, mis ei lõpe. See on Kaini ja Juuda – ilmselt ka meie loo tähtsaima kangelanna, Thérèse Desqueroux ring.

Rainer Sarnet, kelle filmid on kohati kui piltpostkaartide vahetumine, kutsus meid põrguringi kaema. Just toda Kristjan Suitsu lummavalt valgustatud, Ann Reimanni helidest kajavat, Tiina Mölderi liikumiskujundatut ja François Mauriaci „Öö lõppu“ alusmaterjalina kasutatud lavale pandud põrguringi kaesimegi. Nagu Rainer Sarnet pärast 30. jaanuari etendust nendib, oli tal algselt plaanis põrguringi asemel kasutada gaasipliiti ja kööki, aga siis ta ehmatas ära. François Mauriaci keel on nii pidulik ja ilus, et see liigutab ja seda ei saa rääkida argises-asises miljöös, sest see peab pisut kõrgemale tõstma. Juba lavakujunduses peab olema teatud eksalteeritus, mis lõikab luudesse.
Mitte ainult lavakujunduses, vaid ka inimeste liikumises peab tekkima sõnade tõstmise tunne.

Kohati tekkiski tunne, et kohe-kohe hakkab laval toimuma kabareetants, fotosessioon või Vana- Kreeka tragöödia. See kõik toimuski vaheldumisi – kord tarduti paigale nii ilusais poosides, et hing võis kinni jääda, siis jällegi tantsiti ja lauldi, ning tundus, et peaks nutma. Kui ilus võib olla mürkrohelises kleidis Thérèse (Maria Petersoni kehastuses) või tema tütar Marie (Maria Koff)? Või kui erutunud ja närviline võib olla too George (Karl Robert Saaremäe)? Kogu aeg tahaks öelda – nagu selles filmis „Idioot“ või tolles teises, „Novembris“. Aga ei tohi, sest see on teater. Kuigi teater tundub Sarnetile sobivam meedium kui film. Ja eks ta ongi. Tegu on ju Sarneti viienda lavastusega.

Nagu üks vestlusel osaleja märkis – kas ei saaks kõrvale lükata teksti, mille aluseks on imekaunid pildid? Kas ei saaks hetkekski ära unustada sõna, mis pani Rainer Sarnetit mõtlema just sellistele lahendustele, vaatlema inimkehi kui puuoksi laval või Karin Lutsu hõõguvaid pilte? Selles aga võib kahelda, kas piisab ainult ilusast pildist? Kas pilt ei teki mitte sõnast, mis lükkab mitte ainult visuaali, vaid ka lavalist pinget lahti etendama?

Huvitav, et just selles vestluses, mis pärast 30. jaanuari etendust toimub, surub Sarnet naiskangelase veidralt raamidesse. Teeb temast moraalse ema, kuid kas Thérèse on seda tema lavastuses? Ja kas ainult ilusast mürkrohelisse riietatud moraalsest emast oleks meil nõnda kummaline tunne sees? Ebamugav ja põnev, nagu oleks kogemata sattunud pahategu tegema, et kas jääb vahele või mitte. Mõnikord peab oma silm olema kuningas. Ambivalentsus, millega on iseloomustatud Rainer Sarneti varasemaid teatrilavastusi, on ka siin. Me ei tea just seepärast, et meile näidatakse ainult „Öö lõppu“, mis on järg Mauriaci esimesele romaanile „Thérèse Desqueroux“, aga ka põhjusel, et tinglikkus, mis lavakujunduses meid abstraktsemasse ilma paneb, mõjutab ka nägemust Thérèse´i motiividest.

Võib-olla ei teadnud isegi Mauriac, kas Thérèse´i kihutab tagant tema armastus tütre vastu või miski muu. Ja põnev on seda lahtirulluvat kadalippu, kus kõigil tegelastel on võimalik haiget saada, vaadata sõna otseses mõttes ringi sees. Pinged ema ja tütre vahel, pinged mehe ja naise vahel, pinged, mis keerutatakse üles ja mis suunduvad lõpuks üheksanda põrguringi taolisse tardumusse.
Peategelane, kes ei tule toime süükoormaga… Või siiski tuleb? Kes pihib ega pihi oma tütrele oma tegu. Kes tahab ega taha tulla välja sellest jäätunud olemisest. Maria Petersonil õnnestub panna meid tundma õudust elust, kus justkui ollakse olemas, aga ei olda ka. Meil on temast kohati kahju. Ja me kardame teda tema teravuse ja jultunud läbinägelikkuse pärast. Võib-olla samamoodi suhtume me tõesse?

Kõik koondub ümber Thérèse´i, kes on kui jõgi, keda kumbki kallas omaks ei tunnista ja kes isegi kedagi omaks ei pea. Midagi on selles seisundis poeetilist, ilusat ja kohutavat. Ta on jäätunud tollesse reetmise järve üheksanda põrguringi põhjas. Ta on naine, keda kõik kardavad. Ja ta on öö lõpp, kus peab endale ausalt silma vaatama. Aga kui ausalt on see võimalik?