Kirke Asandi: „Wake up! It’s time to die!“

„Wake up! It’s time to die!“
Vaba Lava
Idee autorid, lavastajad: Katrin Essenson, Jarmo Karing
Kujundus ja dramaturgiline tugi: Liina Keevallik

Etteruttavalt olgu öeldud, et nähtud etendus mõjus nagu teraapia… või vähemalt mu ettekujutusele sellest: sessioon aitab lahti mõtestada pikalt vaevanud küsimusi, kusjuures vastuse ja muud huvitavat mõtteainest leiab lõpuks ikkagi igaüks enda seest. Etenduse sünopsis lubas surmateemalist käsitlust, mis pani pooldokumentaalsele lavastusele suured ootused. Surm on üsna ebamugav teema ja küll oleks hea, kui see arusaam muutuks. Teraapiasessiooni võib lugeda õnnestunuks, sest see vastas ootustele, pakkudes tuge, lohutust ja palju muudki.

Arusaamatutel põhjustel on jäänud mulje, et surmast rääkimine on justkui tabuteema. Kuidas ikkagi rääkida seltskonnas lõpust – sellest külmast ruumist, mida me kõik koos jagama hakkame? Rikub ju kõigil tuju ära. Õnneks kajastati etenduses mõnd punkti, mille realiseerumisel muutuks surm ehk meile vastuvõetavamaks. Näiteks mis oleks, kui saaksime surmaga sõbraks? Sel juhul ootaks kõige lõpus ees kohtumine vana sõbraga ja hirm surma ees olekski minimeeritud. Protsessile annaks lisaväärtust, kui muutuks matuse stereotüüp ehk ebaisikulisest sündmusest saaks midagi toredat. Järele mõeldes tundubki veidi ebaaus, et surma ja matuste puhul ei ole meie muidu nii kiirelt arenevas maailmas suured muutused lubatud.

Tegelikult ei piirdunud matmine vaid inimeste viimsele teele saatmisega. Maha maeti ka sõda ja kapitalism, võib-olla publikust kellegi mõtted või hea idee sünd. Sellega jõuti tagasi algusesse – lõpu käsitlemine negatiivsena on ju arusaamatu!? Pealegi, nagu ütleb etendust tutvustav lõiguke, ei tea, kas kõike üldse on võimalik matta.

Lõpetava matusega, mis oli üllatavalt reaalne kogemus, saadeti viimsele teele homo sapiens sapiens. Nii ilmselge vihje inimkonna hävingu kohta teeb kurvaks ja tekitab frustratsiooni. Kui potentsiaalselt võiks Maa pidada vastu veel mõne miljardi aasta, siis inimliigiga lood kahjuks ilmselt nii head ei ole. Lavastuse lõpuks muutus a priori pesitsenud surmahirm hirmuks inimkonna epideemiasliku hävitava jõu ees, sest targad inimesed ütlevad ikka, et tegeleda tuleks probleemi, mitte tagajärjega. Etenduse kulg juhtis mõtted planeedi vaiksele, aga järjepidevale hukule ning lõpututele sõdadele – oi kui aktuaalseid teemasid puudutav lavastus!

Oli ka kriitikat inimeste muutunud maailmavaadete suhtes. Tänasel päeval, kus Marko Mäe sõnul „vibreerib nii mõnegi südame asemel mobiiltelefon“, elame võidab-see-kellel-on-surres-rohkem-asju-ajastul. Päris kõigest isiklikult lahti lasta ei saa ega taha, sest sübariit on nauditav olla, aga pärast etendust jäi kajama ümbermõtestamise idee. Isiklik maailmavaade oleks natuke nagu isegi muutunud. Uus eesmärk on: vähem asju, rohkem elusolemise tunnet ja piiritut armastust!

Lavastuse jooksul sai paber headest tsitaatidest ja mõtetest sodimiseni täis kirjutatud – see on märk, et teater täitis minu jaoks oma rolli ja paljud aspektid said lahtimõtestatud. Ja mis kõige olulisem – kogu tüki vältel oli tunda, kuidas autor ja kaasetendajad protsessi ja ennast nautisid, pannes publiku rahulolevalt tegevust jälgima. Õhtul lubati jätkuda vabas vormis, mis avardab minu jaoks teatridimensiooni ja olen selle eest uuenduslikele tegijatele tänulik. Vaba vormi võiks alati rohkem olla, nii teatris kui elus üldisemalt.