Kristel Birgit Potsep etendusest “Mina olen Ra”

Jumalal on inimese näojooned ja vastupidi. Raho Aadla “Mina olen Ra” on kütkestav lavastus inimlikkusest.
Etendus viis mu paika, mida keset kiiret arginädalat on üldiselt raske tabada – viibisin 40 minutit kusagil kütkestavas kineetilises energiapaigas. Inimene mõtestati lahti jumaliku olevusena – jumalikkusele omistatud jooned peituvad inimese enda olemuses. Lavastusest kumab müütilist hõngu ning Ra keha rändamine oli mõttega kooskõlas – graatsia ja seletamatu pilk lõid saali maagilise atmosfääri.
Inimeseks olemist avati lavastuses sootuks teisiti, kui varem harjunud olin. Inimlike joontega jumala leidmine endas ning teistes avas mingisuguse uue mõttekäigu ning pani nägema inimlikes tegudes ja mõtetes mingit sorti ülimlikkust. Lavastuses lükatakse “üliinimsuse” mõiste tänapäeval levinud mentaliteediga vastuollu – jumalikkus peitub inimese enda olemuses, mitte domineerimises teise liigi või inimese üle. Lavastus oli suuresti visuaalne ning see mõjus. Minu kui suure glitter’ifänni silmad lõid sõna otseses mõttes särama, kui aina enam särama löövat olendit jälgisin. Nõtkus ei paistnud mitte ainult Ra plastilisest koreograafiast, vaid ka valguse, muusika ja sisu sujuvast ja täpsest sümbioosist. Läbiv kujund on ilmselgelt Päike – etendus algab süttimisega ning lõppeb loojumisega.
Nii palju, kui ka norida ei tahaks, olin üdini armunud pea igasse nüanssi ja liigutusse, mida nägin, ning isegi mu kõrval istunud pisikeste tüdrukute sosin sumbus kuhugi kaugele stressivärinate vahele ära. Lummav visuaal, sisu ja muusika moodustasid ebamaise kogemuse.